Läinud nädalavahetusel ootasime mu onu oma perega külla. Tegelikult pole mul külaliste vastu midagi; liiati sai ühe hoobiga ära tehtud hulgaliselt töid, mida ma ikka homseks olin edasi lükanud. Elamine sai nagu prillikivi läikima löödud, külmkapp head- paremat täis lastitud, Hilbal muru ontlikult madalaks pöetud, peenrad umbrohutuks kitkutud ning kultuuriprogrammgi kallitele külalistele punkt- punktilt planeeritud. Lõpuks jäi küsimus, kuhu peened pealinlased magama panna. Esmane idee oli onu ja onunaine paigutada magamistuppa, me ise külitama lastetuppa ja onutütar ööbima elutoa diivanile. Aga väljavaade õhtustest ja hommikustest duši- ja kempsujärjekordadest, ei tundunud just liiga ahvatlev. Lisaks meenus tunne pärast paaritunnist nahkdiivanil pikutamist… onutütar on oma ea kohta pikk tüdruk, järgmisel päeval tunneks ta end kui oleks öö veskil kotte tassinud. Meespool pakkus välja, et läheme ise mujale ja jätame oma kõigi mugavustega kodu lahkelt külalistele. Aga kelle juurde sättida öiseks manuliseks? Velvol oli ilmselt plaan valmis: “Läheme Hilbale! Magaksime õhkmadratsil. Vesi on, elekter on, isegi telekas on. Mõtle ise: värske õhk ja linnulaul, ööd on sume ja soe, mis meil viga!” Arutlesin endamisi, et päeval oleme tõenäoliselt end mööda vaatamisväärsusi nagunii laibaks trampinud, mis see üks öö siis nii väga ära pole. Pealegi pole tähtis, kus magan, püüdsin end veenda: peaasi, et mu voodi tähtsaim aksessuaar – armsa abikaasa soe selg kõrval on.
Nüüd on selgemast selge, et kodutütreks või gaidiks ma enam ei sobi. Esmalt hakkasid seinapragudest inimesi haistes ruumi imbuma sääsed. Kui need põrgulikud tropid oleksid ainult pinisenud, oleksin suutnud kuidagi uinuda. Aga ei! Nad leidsid pimedas kõik tekiga katmata kohad ja asusid aplalt maiustama. Tõmbasin teki üle pea ja püüdsin magama jääda. Ent peagi selgus, et tekk pole tihe vaid soojust hoidma, vaid tekitas peagi häiriva õhupuuduse. Lõpuks alistusin väsinult ning lasin alandlikult pinisejatel toidulauale asuda. Velvo seevastu valdas uinumise kõrgemat pilotaaži.
Öö möödus otsekui merel. Iga keeramine pani madratsi õõtsuma. Kõrval garaažis kolksus diislitünn. Siis hakkas kaugel kõmisema kõu (uh, kuidas ma äikest kardan), mis iga hetkega aina lähemale jõudis.
Hommikuks olin rohkem väsinud kui õhtul magama heites. Uskumatu, aga Velvo säras ärgates: “Näed, oli ju lahe! Kuule, me võiksime täna ööseks ka siia jääda?” Vedasin sunnitult suunurgad üles ja kinnitasin, et polnud väga viga, aga järgmise öö eelistaksin ma siiski o m a voodis magada. Lapsepõlves lubasin emale maad ja ilmad kokku, et saaksin ühegi öö telgis magada. Eh, tundub, et olen telgiromantikast lõplikult välja kasvanud. 😉
Karukell, kurvameelsuse rohi 