Lihtminevikust

Igal kevadel lõpetab erinevaid koole terve armee noori, kel seisab ees kõrvetav probleem – kuhu minna tööle. Nõuka- ajal oli asi sootuks teisiti. Kehtis niinimetatud sundsuunamine. Koolidesse saadeti pikk nimekiri asutustest, mis noori inimesi varmalt tööle ootasid. Lõpetajatest omakorda koostati matrikli hinnete alusel edurivi  ning kui sul just nimelist nõudlust polnud, pidid ootama oma järjekorda, et vastavas suunamiskomisjonis saada paika pandud. Tegelikult olin silma heitnud ühele õpetajakohale Pärnumaal, aga siis selgus, et üks mu kursusekaaslane oli leidnud antud paigast oma elu suure armastuse, seega tundus kuidagi ülekohtune oma eelist kasutada ning talt ta helesinine unistus röövida. Ja ehkki mul oli soovikiri Tartu Miina Härma nimelisest Keskkoolist, kohutas mind elamiseks pakutud keldrikorter sedavõrd, et Tartu ma ei läinudki. Just elamispind saigi lõplikul töökoha valikul määravaks. Remonditud kahetoaline korter koos vannitoaga – see tundus päratult suure luksusena. Boonseks oli maale tööle saadetud õpetajaile tasuta küte ja elekter.

Vastse pedagoogi tarvis eraldatud sovhoosi korter oli tõepoolest toonaste standardite järgi viisakas. Ja ehkki diplomi saamiseni jäi mõni nädal, pisteti korteriga tutvumise päeval lahkelt võtigi pihku. Ole lahke, tule ja ela!

Nii juhtuski, et paar nädalat pärast lõpetamist koputasin arglikult Orissaare kolhoosi esimehe Helmut Velviste kabineti uksele, et paluda talt kolimiseks kasutada majandi veoautot. Esimees vaikis viivu ja mul tekkis juba hirm, et ta otsib viisakat vormi keeldumiseks. Juuli oli ja on põllumeestele kibekiire aeg, mil ilmselt iga rattapaar arvel. “Nojah, mul oli lootus, et ehk tuled meile tööle,” naeratas suurmajandi juht, “aga näe, nüüd pean sind aitama oma masinaga ära viia.” Olgu ette öeldud, et kolimise arvet majand mulle ei saatnudki. Võib- olla jäi see raamatupidamises kahe silma vahele, aga võib- olla tegi kolhoosi esimees mulle selle lahkumiskingiks.

Kolimismure oli seega lahendatud. Kakskümmend üheksa aastat tagasi juuli viimase nädala varahommikul sõitis me Võidu tänava kodu ette majandi GAS- 53, mille kast sai ema poolt tütrele “kaasavara” pilgeni täis laotud. Koormasse mahtus pehmemööbli komplekt (diivan ja kaks tugitooli), diivanilaud, kardinapuu, neljal kõrgel jalal sirutuv radioola ja puhvetkapp. Tegelikult oli seda päratut laua-, klaasi- ja peeglihunnikut (lisaks veel mehist kotitäit tüübleid, seibe, kruvisid ja vidinaid, millele ma nimegi ei osanud anda), raske sektsioonkapina ette kujutada. Kaupluses olin näinud vaid pilti ning uskusin lihtsameelselt, et kapp on kapp, mitte hiiglaslik hunnik detaile. Peale kõige tõstis ema veoauto kasti varakult valmis õmmeldud- pakitud linad, padjapüürid ja tekikotid, ostetud säravkollase vatiteki, suurde tuppa pitskardina ning esmatarvilikud toidunõud. Lõpuks poetas ta pakitud asjade vahele pappkarbi: “Ostsin mõned pudelid Saaremaa õlu. Ehk kohalikud aitavad sul mööbli korterisse kanda, siis saad neile tänuks anda.”

Pikast teekonnast mäletan vaid seda, et Väikse väina tammil oli tegu silmade kuivana hoidmisega. Minek tundus kuidagi pöördeline ja lõplik.

Mnjah, kui nüüd mõelda, siis ma olen kui lill, mis on õitsenud ja viljunud seal, kuhu mind toona ühele komisjonile antud allkirjaga istutati. C’est la vie!

Elu Segasumma suvilas

Ma olen sest juba oma eelmistes postitustes vist kirjutanud, et teismelisena ärkas mus korraga kummaline korrafriik. Ma koristasin kodu pisiasjadeni: kardinasse pistetud nõelad panin niitide- nõelte sahtlisse, maitseained vastavale riiulile, ravimid väikesele köögiriiulile, raamatud žanrite ja autorite järgi – ning sain pärast ema käest sugeda, et ta ei leia ühtki asja enam üles. Miski polnud tema jaoks enam “paigas”. Mu emake oli oma loomult ääretult puhas inimene. Tema värskelt pestud linad olid nii valevad, et tegid lausa silmadele haiget, köögi põrandat võis ta pesta lausa mitu korda päevas, aga samas valitses kogu elamises omal moel kaootiline korratus. Niisugused mälestused. Mulle seevastu on alati meeldinud kord ja korrapära. Igasugune korratus teeb mind pahuraks, närviliseks ning tekitab allergilist löövet. Ent seda segadust on viimasel kuuel kuul mu ümber ütlemata palju.

Eelmise aasta sügises tõi ootamatu otsuse – koolimajas tuli vabastada lasteaiale 1/4 kogu pinnast. See otsus tõi esialgu kaasa nõutust ja  isegi väikest protesti. Nojah, eks radikaalsed ajad nõuavad radikaalseid meetmeid! Kuna laste arv aina väheneb, polnud enam mõtekas nii suurt maja pooltühjalt pidada. Aga ümberehitus tõi kaasa maja ette erinevate ehitusmaterjalite hunnikud, majja tolmu ja lõhkumise helid. Juhtus, et tunnis tuli pidada kümmekond minutit pausi, sest alumiselt korruselt tulev lärm tegi igasuguse suhtlemise võimatuks. Nüüdseks on lasteaia osa valmis, aga tööd pole kaugelt veel lõppenud – poiste tööõpetuse klassi valmimine võtab veel aega ja toob endaga kaasa veel rohkelt tolmu ja segadust.

Suvel alustas vald mõisa pargi ehitamist- rajamist. Siiani võisime valla majandamise üle rinna kummi ajada: ei mingeid võlgu! Kodulehelt võib lugeda, et kogu projekt läheb maksma peaaegu 260 000 eurot. Aga ilmselt pole  norutamiseks põhjust. Kui nüüd kord läheb kurikuulsaks haldusreformiks, pole mõtet koonerdada. Kui valdade ühinemiseks läheb, tuleb hakata koos võõraid võlgu maksma ning usun raudkindlalt, et vaevalt siis enam niipea siia midagi mastaapset rajama hakatakse. Nüüdseks näeb kodupaik välja nagu tööka muti metroo: päratult suured oksavaalud, kivi- ja mullahunnikud. Autoga kojusõit toob tänaseni kaasa rohkelt logistilisi probleeme. Aga lõpuks saab me külakene loodetavasti kaunim kui kunagi varem.

Ja nüüd siis lõpuks jõudis segadus ka koju. Me magamistuba oli nagu Potjomkini küla – esmapilgul kena küll, aga  tapeedi lähemal uurimisel oleks vaegnägijagi tuvastanud rõskusest tekkinud suuri näotuid hallituslaike. Nende pühkimine seinalt kujunes sama lootusetuks kui Augeiase tallide puhastamine – karvased rõngad kasvasid seinale järjest kiiremas tempos. Laigud laikudeks, aga kaalukaks argumendiks sai pidev ruumis hõljuv kopituslõhn. Eelmisel nädalal kolisime toa tühjaks. Preili Majasokk oleks sel hetkel oma kaht prullakat kätt kokku löönud ning hüüatanud: “Sa armas Mooses! Kui palju küll üks kapp asju mahutada võib?”  Jeerum, oli alles tassimist ja tirimist, et see 4 x 2,5 meetrit tühjaks sai! Aga see tirriteerimine, tembutamine ja figureerimine tasus ära – lõpptulemus sai päris kena: värske tapeet seinas, kõik kapid seest ja väljast puhtaks nühitud. Enne asjade kappi tõstmist tegin südame kõvaks ja sorteerisin kogu oma garderoobi. Mitte, et mulle need asjad poleks meeldinud! Saksa liidukantsler Merkelgi sai sai kiita, et tuli rahva ette Wagneri muusikafestivalil neli aastat vana kleidiga. Aga mõttetu on hoida ihukatteid, mis kümme aastat tagasi ja kolmkümmend kilogrammi kergemana mind katsid ning unistada, et ühel päeval mahun ma taas neisse. Selge utoopia! Ja mis te arvate, kas see oli lihtne valik? Muidugi mitte. Päriselt- päriselt. Nüüd ootavad kolm 50 liitrist pilgeni täis kilekotti kiriku kaltsukasse viimist. Ja mida rutem ära saab viidud, seda vähem on kiusatust mõni armas asi sealt kappi tagasi panemiseks välja õngitseda.

Nii et siin läheb elu jätkuvalt segaselt ja lõbusalt.

Ilm on hukas

Minu jaoks on suve teise poolde astumise selgeks märgiks maja otsas kasvava kase valminud imekerged seemned, mis avatud aknaäärest tasahilju elamisse poetuvad. Saabuvat sügist tuletavad meelde ka ereda värvi omandanud pihlakobarad, hahkjaks muutunud vili ja ritsikate järjest häälekam siristamine. Ja tegelikult on kõige selle juures irooniline, et õiget suve pole tegelikult nagu olnudki. Maikuus rääkis ilmajaam, et soe saabub juunis. Juunis teatati, et õige suvi tuleb me õuele alles pärast jaanipäeva. Aga taas muutsid ilmatargad meelt ning nüüd kuulutati, et õieti tegid need, kes puhkuse on otsustanud juulis välja võtta – siis on ilmad tõesti suvised. Nüüd, mil juuli on selline poolpidune: suhteliselt jahe, tuuline ja vihmane, lugesin uut prognoosi – augustis on oodata lõpuks seda kauaoodatud suve.

Viimased kaks suve on meid ära rikkunud ja liialt pirtsakateks muutnud, mis muud. Aga augustis võiks see suvi tõepoolest kohale jõuda, olgu siis kuu esimeseks nädalakski. Sest siis võtame me oma Tiugu ja kandle Airi ja Uno ning sõidame Narva- Jõesuusse mere äärde puhkama.

Tõde on elastne

Aeg- ajalt küsib mõni tuttav, keda harvem kohtan, kuidas mu põlv elab. Siis ma annan edasi radioloogi diagnoosi, et mul on parema põlvekõhre kompartmentide II grupi kahjustus, eesmises soas on turse ja osaline vigastus. Käin juba üsna kõbusalt, aga jalg teeb häda, kui seda järsku keeran või põlvili pean olema. Pärijad noogitavad kaastundlikult ja arusaajalt pead, umbes et:  jaa- jaa, hirmsad asjad need kulunud põlvekõhred ja neetud soad. Lõpuks küsisin preili Ühelt selle põlvesoa kohta täpsemalt. “Imelik, ma pole õppinud ega lugenud, et põlvedes mingid soad oleksid, ema,” kehitas mu järeltulija nõutult õlgu. Roheline veel, mõtlesin mina, aga küllap ta jõuab targemaks saada. Kuna ka internet ühtki vastet peale vastava käsitöötarviku ei andnud, hakkas see asi mind juba painama.

“Karin, kas nimetav sõnast soa on suga?” küsisin oma järjekordsel visiidil perearsti juurde. “Kus sul see suga on?” päris tema vastu. Panin vastuseks näpu vastavale kohale haigusloos. Tohter luges kortsus kulmuga osutatud osale tekstist ja hakkas siis südamest naerma: “See ei ole ju soas, kirjutaja on kaks esimest tähte omavahel ära vahetanud. See peab olema ´eesmises osas´.”  😛

Säh siis kirjutamis- ja lugemisoskust!

Suvine maitseelamus

Vähem kui tunnike metsas jalutamist ja hõrk maitseelamus on garanteeritud! See on ka niiske kevade ja suhteliselt nohuse suve üks väheseid boonuseid. Seeni on metsas tõepoolest palju. 😛

Laupäevane error

Läinud nädalavahetusel ootasime mu onu oma perega külla. Tegelikult pole mul külaliste vastu midagi; liiati sai ühe hoobiga ära tehtud hulgaliselt töid, mida ma ikka homseks olin edasi lükanud. Elamine sai nagu prillikivi läikima löödud, külmkapp head- paremat täis lastitud, Hilbal muru ontlikult madalaks pöetud, peenrad umbrohutuks kitkutud ning kultuuriprogrammgi kallitele külalistele punkt- punktilt planeeritud. Lõpuks jäi küsimus, kuhu peened pealinlased magama panna. Esmane idee oli onu ja onunaine paigutada magamistuppa, me ise külitama lastetuppa ja onutütar ööbima elutoa diivanile. Aga väljavaade õhtustest ja hommikustest  duši- ja kempsujärjekordadest, ei tundunud just liiga ahvatlev. Lisaks meenus tunne pärast paaritunnist nahkdiivanil pikutamist… onutütar on oma ea kohta pikk tüdruk, järgmisel päeval tunneks ta end kui oleks öö veskil kotte tassinud. Meespool pakkus välja, et läheme ise mujale ja jätame oma kõigi mugavustega kodu lahkelt külalistele. Aga kelle juurde sättida öiseks manuliseks? Velvol oli ilmselt plaan valmis: “Läheme Hilbale! Magaksime õhkmadratsil. Vesi on, elekter on, isegi telekas on. Mõtle ise: värske õhk ja linnulaul, ööd on sume ja soe, mis meil viga!” Arutlesin endamisi, et päeval oleme tõenäoliselt end mööda vaatamisväärsusi nagunii laibaks trampinud, mis see üks öö siis nii väga ära pole. Pealegi pole tähtis, kus magan, püüdsin end veenda: peaasi, et mu voodi tähtsaim aksessuaar – armsa abikaasa soe selg kõrval on.

Nüüd on selgemast selge, et kodutütreks või gaidiks ma enam ei sobi. Esmalt hakkasid seinapragudest inimesi haistes ruumi imbuma sääsed. Kui need põrgulikud tropid oleksid ainult pinisenud, oleksin suutnud kuidagi uinuda. Aga ei! Nad leidsid pimedas kõik tekiga katmata kohad ja asusid aplalt maiustama. Tõmbasin teki üle pea ja püüdsin magama jääda. Ent peagi selgus, et tekk pole tihe vaid soojust hoidma, vaid tekitas peagi häiriva õhupuuduse. Lõpuks alistusin väsinult ning lasin alandlikult pinisejatel toidulauale asuda. Velvo seevastu valdas uinumise kõrgemat pilotaaži.

Öö möödus otsekui merel. Iga keeramine pani madratsi õõtsuma. Kõrval garaažis kolksus diislitünn. Siis hakkas kaugel kõmisema kõu (uh, kuidas ma äikest kardan), mis iga hetkega aina lähemale jõudis.

Hommikuks olin rohkem väsinud kui õhtul magama heites. Uskumatu, aga Velvo säras ärgates: “Näed, oli ju lahe! Kuule, me võiksime täna ööseks ka siia jääda?” Vedasin sunnitult suunurgad üles ja kinnitasin, et polnud väga viga, aga järgmise öö eelistaksin ma siiski o m a voodis magada. Lapsepõlves lubasin emale maad ja ilmad kokku, et saaksin ühegi öö telgis magada. Eh, tundub, et olen telgiromantikast lõplikult välja kasvanud. 😉