Juba eelmisel aastal sai pere tööplaani kirjutatud köögiviljapeenarde rajamine. Õunaaed, kasvuhoone ja lillepeenar Hilbal juba on. Pärast viimasest aiamaast loobumist andsin endale ausõna, et igasugune potipõllumajandus jääb edaspidi на веки вечные – igaveseks ära. Aga juba paar aastat tagasi kerkis tasahilju tomatite- kurkide- paprikate tarvis kasvuhoone. Ja järjest jaburam tundus maitserohelise, sibula või porgandi ostmiseks suvel autoga linna vurada. Nii hakkasimegi eelmise aasta sügisel muru suretama, et kevadel traktoriga köögivilja tarvis vastav maalatakas üles künda.
Pärast rohket põllurammu vedamist said vaod maasse veetud ja esimese asjana sai varajase kartuli seeme mulda pistetud. Kohe tõstis minus pead ka väike skeptik: mis saab, kui lähedal asuvast metsast tormavad ummisjalu kohale näljaste metssigade hordid? Velvo arvas, et suvel neil metsaski toitu küll, ei nad tule. Aga vaat tulid. Kogu aiamaa nägi pärast nende rüüsteretke välja nagu rehaga üle silutud – vagusid polnud enam ollagi. Ega´s midagi, mis halvasti, see uuesti. Sedapuhku lõi meesinime aiamaalapi ümber postid, millele kinnitas erinevas kõrguses ketid. Sai eemalt vaadates päris maitsekas. Aga… paraku ei pidanud metssigu seegi. Juba järgmisel hommikul rabas meid ees kuidagi tuttav kombekalt rehitsetud pilt. Nüüd kerkis aiamaa piirdeks korralik 1,2 m kõrgune roheline võrkaed. Kaks päeva pidasime peenikest naeru: kurb küll, austatud metsanotsud, lauake on kaetud, ent mekkima ei pääse. Juba kolmanda päeva hommikuks kadus igasugune naerutuju – siga oli taas aiamaal tuhnimas käinud. Kutsumata külaline oli endast jätnud allkirja – mullal olid selged metssea sõrajäljed.
Käisin nõutult ümber aia ja püüdsin mõistatada, kuidas küll ablas elukas aeda pääseda võis. Võrkaed seisis paigal, võrgu alt ei olnud võimalik mingi valemiga läbi pugeda. Kohemaid meenus lapsepõlves kaaslase tähelepanu hajutamiseks kasutatud lause: “Näe, siga lendab!” Seega – kui inimkäsi teda lausa aeda ja tagasi tõstmas ei käinud, pidi siga üle aia lendama.
Pisut guugeldamist tõestas, et meie juhtum pole esimene. Kaksteist aastat kirjutas Eesti Päevaleht:
Siga lendab. Seda teab USA Föderaalne Lennundusamet omast käest. Aga ametnikud tahavad teada, miks ja kuidas siga nii teeb. Lennundusameti uurijad püüavad selgust saada, kuidas sai 135 kilogrammi kaaluv loom USAirways’i lennuki esimese klassi salongis Philadelphiast Seattle’i lennata, ilma et keegi oleks kulmugi kergitanud.
Nonii. Me panime sel aastal juba kolmandat korda kartuli maha. Varajased kartulid, mis küll suhteliselt hiliselt maha on pandud, on oma rohelised ninad mullast välja pistnud. Mine tea, kas sigadel sai kõrgushüppest küll või ootavad nad saagi valmimist sügiseni…
Karukell, kurvameelsuse rohi 