Kui arvad, et taas on üks tasane päev õhtusse sõudnud, siis ei või kunagi olla kindel, et elu oma mitmekesisuses sulle ei suru suhu suutäit krihvtist tšillit, mis paneb paanikas õhku ahmima. Nojah, tõenäoliselt istub mu armas emake praegu kipras kulmudega kuskil kõrgel pilve äärel ning vangutab pahaselt pead: “Armas laps, kuidas sa jälle võisid nii lihtsameelne olla?” Jah, kuidas ma küll võisin? Ilmselt on mulle otsaesisele tätoveeritud sõnad ääretult kergeusklik ja manipuleeritav persoon. Sedapuhku pole süüdistada kedagi. Ainult joosta ringi nagu Juhan Kunderi muinasjutu sulatinast poolpime vanapagan ning küsimusele: “Kes tegi?” vastuseks karjuda: “Ise tegi! Ise tegi!”
Räägiks nüüd õige asjast.
Paar nädalat tagasi käisin ema haual. Pärast pisikest rohin- riisun tegutsemist nägi plats kaunis välja. Ainult taadi- memme rohkem kui nelikümmend aastat vana hauakivi nägi ema oma kõrval kuidagi väsinud välja. Ent ehee!, nagu tellitult rippus kalmistu värava teadetetahvlil lahke teade, milles pakuti hauakivide kosmeetilist ravi. Rebisin innukalt infolehe küljes rippuva telefoninumbri. Juba samal õhtul oli teenuse pakkujaga kaup koos ja lubadus, et hauakivi näeb paari päeva pärast välja värske, sama hästi kui taskus. Aumeeste asi: meest sõnast, härga sarvest. Juba nimetet õhtul vahetas 30 kehtivat raha pangaülekande kaudu omanikku.
O sancta simplicitas! Veel umbes kümmekond postitust tagasi vandusin käsi pühalikult südamel, et enne igasugust tundmatut tehingut teen tulevikus põhjalikku taustauuringut. Kui vilets mälu! Viis kuud libastumiseta sõnapidamist, sedagi vaid sellepärast, et lakkusin hingehaavu ning hoidusin igasugustest teenustest. Poleks olnud ju ebaviisaks ääri- veeri juttu teha ja uurida, kui pikk hauakivide uuendamise kogemus töö pakkujal on. Hoiatustuli oleks pidanud kuklas plinkima hakkama, kui ettevõtja annab oma ema pangakonto numbri. Aga näe, ei uurinud ega ei plinkinud. Rumalalt inimeselt t u l e b k i raha ära võtta!
Õhtul saabus ärevust tekitav kõne: hauaplats näeb välja nagu oleks seal maradöörid tegutsenud, hauakivi aluselt maha murtud ja selili platsil. Kuri kahtlus hiilis sedamaid hinge.
Valisin taas tuttavat numbrit. Pehme keelega ettevõtja selgitas: jutt jumala õige, kivi tõepoolest kummuli, aga töö ka puha pooleli, mingiks paanikaks pole põhjust, vaja veel teiselt poolt lihvida. Minu küsimusele, miks töö, mis vähemalt paari päevaga valmis pidi olema, ikka tegemata on, venitas hääl telefonis, et eks see siis homseks on. Mine tea, ehk võtabki end kokku. Samas oletas meesinimene, et kanget pooleteistliitrist õlu saab makstud raha eest päris hulgaks ajaks. Ma ei tea hauakivide ilukirurgiast suurt midagi, aga miks selle lihvimiseks aluselt maha pidi murdma? Abikaasa pakub, et ju soovis meister selle kalmistu läheduses olevasse järve likku viia. Pähh!
Kohalik surnuaiavaht fikseeris kohe, et nime järgi on tegemist linna elupõlise topsivennaga ning lubas järgmisel päeval hr Paadialuse tegevusluba uurida ja tema tegemistel- toimetamistel silma peal hoida.
Niiviisi siis. Vaatame nüüd asja helgemat poolt. Tegelikult oli mul hetkeks plaan ka samal surnuaial paiknevad tädi ja tädimehe hauakivid lasta ära lihvida, aga surusin selle uitmõtte pärast lühikest vaagimist siiski maha. Võib- olla peaks hoopis rõõmust karglema, et 60 eurot veel alles ja nende hauaplats nüüd Waterloo lahinguplatsi ei meenuta? Jube naljakas on, ausalt!
Karukell, kurvameelsuse rohi 