Viimasel ajal on millegipärast sõna magnet punase joonene mu tegemisi- toimetamisi läbinud.
Nädal tagasi olin planeerinud lastele- lapsevanematele lustliku perepäeva Pokumaal. Hommikul oli vaid vaja läbi sõita Selverist, et osta plasttopse, mahla ja kooki piknikulauale. Aga kuna viimasel ajal on sularahaga permanentselt kitsas, siis tuli kaasa võtta panagakaart.
Tavapärases paigas, raha- ja käekotis, kaarti polnud. Pead tõstis juba kerge paanika. Mida teha, kui üks asi lootusetult kadunud on? Minna samm- sammult tagasi – millal ja kus ma seda viimati kasutati. Meenus, et linnas käies oli seljas valge jakk… Ja siis tabas mind tõeline paanikaahoog ja paari südamelöögi vahelejäämine. Valge jakk oli eelmisel päeval pesus, pikk programm koos korduvate loputamistega ja tsentrifuugimistega. Kas tõepoolest…? Jah, seal jaki taskus ta rippuski, allkiri pesus lausa loetamatuks kulunud.
Selveris hoiatasin kassapidajat: kui ülekannet ei toimu, on süüdi mu ustav abimees – automaatpesumasin. Ent makse toimis! Seega: igasugune raha on teatavasti räpane, ka plastikraha. Peseme selle siis puhtaks!
Esmaspäeval ootas sõit Viljandisse. Preili Üks oli eelnevalt põhjalikult kirjeldanud, mida MRT (magnetresonantstomograafi) analüüs endast kujutab. Esmalt andsin allkirja, et mul pole südamestimulaatorit, metallimplantaate, kehas metalseid kruvisid, naelu ega mutreid ning ma pole rase. Masin kopsis, koputas, põrises, ümises, kloppis ja prõmmis. Aga see ei seganud mind end seal mugavalt pikutamast, isegi rammestav uni tuli peale. Nüüd on miss Marple tark masin valu tekitava pahalase põlvas tuvastanud: mul on parema põlvekõhre kompartmentide II grupi kahjustus, eesmises soas on turse ja osaline vigastus, mu paetella mediaalne retinaculum on venitatud ning põlveliigeses on vedeliku hulk tõusnud. Kes nüüd arvab, et ma emana preili Ühe meditsiiniõpngute kõrvalt ise sellist tarka teksti valdan, see peab sügavalt pettuma. Tegelikult trükkisin ma mulle mõistetavad ja olulistematena tundunud kohad diagnoosilehelt lihtsalt üks- ühele maha. Hehe, liiga palju väga võõraid ja üdini arusaamatuid kohti on ses tekstis. Ent tähtis on see, et siitpeale saab minna rohtude abil ainult paremaks. Ja selle “Kullaketrajate” lonkur- vanaeide rolli võiksin ma ka juba terve põlvega ära mängida – peaaegu kolme kuu harjutamise järel sai see mulle piisavalt selgeks.
Mis puutub veel magnetitesse, siis preili Üks nimetab end Skype´i tervitustekstis disaster magnet´iks. Mis ikka sunnib kassid kevadööl hirmsa häälega kräunuma või ajab noore tudengi öösel katusele? Kassid leiavad paarilise, noored neiud murravad oma käeluu ja panevad sellega peaaegu ohtu oma kirurgia praktika. Hea vähemalt, et pea ja selgroog terveks jäid.
Magnetiks on kujunenud linnusitale mu auto ja varganägudele me Hilba krunt. Lisaks kahejalgsetele röövlitele on see nüüd lemmikkohaks neljajalgsetele – metssead nosisid juba teist korda me seemnekartuli. Sellise “kuriteo” peale pole vist mingit mõtet politseisse helistada. Nüüd piirab me aiamaad korralik terasvõrk.
Järgmisel esmaspäeval algab mul puhkus. Tahaks olla, et see on magnetiks ilusatele soojadele ning päiksepaistelistele ilmadele.
Karukell, kurvameelsuse rohi 