Monthly Archives: juuni 2012

Ei teagi kohe, mida arvata

Standard

Sellega, et pollitikuid ei saa uskuda – nad ajavad enne valimisi üht juttu ja pärast valimist on teod teised, oleme juba aastatega harjunud. Aga on valdkondi, milles kahelda ei tohiks. Näiteks meditsiin.

Seda, et me kõik jääme vanaks, ei ole tarvis tõdeda vaid peegli ees. Aasta- aastalt tuleb erinevaid tervise seotud hädasid üha enam. Ma olen oma põlveprobleemiga viimasel ajal polikliiniku stammkunde. Kunagi peab ju see liip- liipadi kõndimine lõppema. Kolm nädalat tagasi käisin oma MRT diagnoosi saamas. Tohter vaatas radioloogi raportit ning määras mu viletsale põlvele põletikuravi: “Kirjutan teile Movalist – võtke üks tablett enne sööki klaasi rohke veega. Ja valu tarvis üks süst põlve Kenalogi. Kui kohe välja ostate, siis pistke siis see kuni süstima tulemiseni külmkappi.”  Nonii. Asi selge kui seebivesi.

Apteeker tõi kuskilt tagaruumist ampulli häguse vedelikuga. “Külmikusse?” demonstreerisin oma informeeritust. “Ei, külma seda panna ei tohi, hoidke seda süstimiseni toatemperatuuril,” oli valge kittel teiselpool letti resoluutne. Vaatasin, kuidas ta tabletikarbile hüpleva käekirjaga kirjutas: 1 tbl 1 x päevas pärast sööki. “Kirurg väitis, et enne sööki,” julgesin vastu piiksuda. “Kuulge, ma ei tea, mida kirurg ütles. Kui teie magu kannatab, et võtke siis enne sööki, aga need liigeste rohud on üsna kanged ja ei mõju tühjale maole kuigi hästi,” kehitas apteeker õlgu.

Kodus harutasin lahti ravimi infokirja – pisut vähem kui meeter tihedat imepisikest teksti. Ja sealt leidsin read: Võtke Movalis tablette alati täpselt nii nagu arst on teile rääkinud. – – – Tabletid tuleb söögi ajal vähese vedelikukogusega tervelt alla neelata. Igaks juhuks helistasin sõbrannast apteekrile, kes kinnitas ametivendade juttu.

Järgmisel reedel istusin sogase sisuga ampull peos taas tuttava ukse taga. Kätt tuli hoidma pr Üks, kes sooritas üleval haigla siseosakonnas oma praktikat. “Mu juhendaja küsis, miks sa seda Kenalogi endale süstida lased? See võtab küll mõneks kuuks valu, aga kahjustab niigi kulunud põlvekõhre veelgi,” uuris ta. Jah, miks küll? Ravimi pikemaajalisest toimest ei olnud kirurg mulle sõnagi rääkinud. Kuidas siis nii? Paar- kolm kuud löön tantsu, et siis ülejäänud elu nagu dr House kepiga käia või ratastoolis veereda. Tõusin otsustavalt püsti ja ütlesin uksele tulnud õele, et ei soovi seda süsti, mis kasu asemel hoopiski kahju võib tuua. “Eks ta ole,” naeratas õde mulle lahkelt, “ega me suvel seda eriti süstida tahagi.”

Nojah või siis teine lugu. Kaks pool aastat tagasi enne jõule vaevasin pead taas igipõlisel – kinkide teemal. Ja korraga süttis ere tuluke – mis oleks, kui kingiks pr Ühele stetoskoobi! Kust neid küll tellida? Ja milline oleks maksimaalselt hea? Ega midagi, jalad taguotsa alt välja ja vutt- vutt tuttava arsti juurde. Kes muu oskaks sel teemal paremat nõu anda kui kogenud meedik. Seletasin tuttavale doktorile, hind pole oluline, et aparaat peab olema nii hea, et seda saaks aastateks. Selline sümboolne – ema kingitud. Enne jõule oli pakk käes, kenas vutlaris. Tellitud instrumendi headust ei osanud ma hinnata, aga toote hind (pisut üle 700 krooni) lubas arvata, et kehv ei saa see olla.

Sel kevadel märkasin ühel pildil pr Ühe kaelas võõra moega stetoskoopi. “Aga minu kingitud?” nõudsin vanemalt järeltulijalt aru. “Ema, ära pahanda, aga õppejõud ütles, et sellega saab vaid vererõhu pulssi kuulata. Kopsude ja südame kuulamiseks see ei sobi,” seletas pr Üks vabandavalt.

Tule taevas appi! Kas kogemustega arst seda siis ei teadnud?

Nüüd on pr Ühel väga hea ja kvaliteetne Littmaanni stetoskoop, tänu Maarele.   Mida siis selle jõulukingiks saaduga teha? Ega´s midagi, saabki lapselastele tulevikus arstimänguks. 😀

Öisest anomaaliast

Standard

Juba eelmisel aastal sai pere tööplaani kirjutatud köögiviljapeenarde rajamine. Õunaaed, kasvuhoone ja lillepeenar Hilbal juba on. Pärast viimasest aiamaast loobumist andsin endale ausõna, et igasugune potipõllumajandus jääb edaspidi на веки вечные – igaveseks ära. Aga juba paar aastat tagasi kerkis tasahilju tomatite- kurkide- paprikate tarvis kasvuhoone. Ja järjest jaburam tundus maitserohelise, sibula või porgandi ostmiseks suvel autoga linna vurada. Nii hakkasimegi eelmise aasta sügisel muru suretama, et kevadel traktoriga köögivilja tarvis vastav maalatakas üles künda.

Pärast rohket põllurammu vedamist said vaod maasse veetud ja esimese asjana sai varajase kartuli seeme mulda pistetud. Kohe tõstis minus pead ka väike skeptik: mis saab, kui lähedal asuvast metsast tormavad ummisjalu kohale näljaste metssigade hordid? Velvo arvas, et suvel neil metsaski toitu küll, ei nad tule. Aga vaat tulid. Kogu aiamaa nägi pärast nende rüüsteretke välja nagu rehaga üle silutud – vagusid polnud enam ollagi. Ega´s midagi, mis halvasti, see uuesti. Sedapuhku lõi meesinime aiamaalapi ümber postid, millele kinnitas erinevas kõrguses ketid. Sai eemalt vaadates päris maitsekas. Aga… paraku ei pidanud metssigu seegi. Juba järgmisel hommikul rabas meid ees kuidagi tuttav kombekalt rehitsetud pilt. Nüüd kerkis aiamaa piirdeks korralik 1,2 m kõrgune roheline võrkaed. Kaks päeva pidasime peenikest naeru: kurb küll, austatud metsanotsud, lauake on kaetud, ent mekkima ei pääse. Juba kolmanda päeva hommikuks kadus igasugune naerutuju – siga oli taas aiamaal tuhnimas käinud. Kutsumata külaline oli endast jätnud allkirja – mullal olid selged metssea sõrajäljed.

Käisin nõutult ümber aia ja püüdsin mõistatada, kuidas küll ablas elukas aeda pääseda võis. Võrkaed seisis paigal, võrgu alt ei olnud võimalik mingi valemiga läbi pugeda. Kohemaid meenus lapsepõlves kaaslase tähelepanu hajutamiseks kasutatud lause: “Näe, siga lendab!” Seega – kui inimkäsi teda lausa aeda ja tagasi tõstmas ei käinud, pidi siga üle aia lendama.

Pisut guugeldamist tõestas, et meie juhtum pole esimene. Kaksteist aastat kirjutas Eesti Päevaleht:

Siga lendab. Seda teab USA Föderaalne Lennundusamet omast käest. Aga ametnikud tahavad teada, miks ja kuidas siga nii teeb. Lennundusameti uurijad püüavad selgust saada, kuidas sai 135 kilogrammi kaaluv loom USAirways’i lennuki esimese klassi salongis Philadelphiast Seattle’i lennata, ilma et keegi oleks kulmugi kergitanud.

Nonii. Me panime sel aastal juba kolmandat korda kartuli maha. Varajased kartulid, mis küll suhteliselt hiliselt maha on pandud, on oma rohelised ninad mullast välja pistnud. Mine tea, kas sigadel sai kõrgushüppest küll või ootavad nad saagi valmimist sügiseni…

Mitu korda ühele rehale võib astuda?

Standard

Kui arvad, et taas on üks tasane päev õhtusse sõudnud, siis ei või kunagi olla kindel, et elu oma mitmekesisuses sulle ei suru suhu suutäit krihvtist tšillit, mis paneb paanikas õhku ahmima. Nojah, tõenäoliselt istub mu armas emake praegu kipras kulmudega kuskil kõrgel pilve äärel ning vangutab pahaselt pead: “Armas laps, kuidas sa jälle võisid nii lihtsameelne olla?” Jah, kuidas ma küll võisin? Ilmselt on mulle otsaesisele tätoveeritud sõnad ääretult kergeusklik ja manipuleeritav persoon. Sedapuhku pole süüdistada kedagi. Ainult joosta ringi nagu Juhan Kunderi muinasjutu sulatinast poolpime vanapagan ning küsimusele: “Kes tegi?” vastuseks karjuda: “Ise tegi! Ise tegi!”

Räägiks nüüd õige asjast.

Paar nädalat tagasi käisin  ema haual. Pärast pisikest rohin- riisun tegutsemist nägi plats kaunis välja. Ainult taadi- memme rohkem kui nelikümmend aastat vana hauakivi nägi ema oma kõrval kuidagi väsinud välja. Ent ehee!, nagu tellitult rippus kalmistu värava teadetetahvlil lahke teade, milles pakuti hauakivide kosmeetilist ravi. Rebisin innukalt infolehe küljes rippuva telefoninumbri. Juba samal õhtul oli teenuse pakkujaga kaup koos ja lubadus, et hauakivi näeb paari päeva pärast välja värske, sama hästi kui taskus. Aumeeste asi: meest sõnast, härga sarvest. Juba nimetet õhtul vahetas 30 kehtivat raha pangaülekande kaudu omanikku.

O sancta simplicitas!  Veel umbes kümmekond postitust tagasi vandusin käsi pühalikult südamel, et enne igasugust tundmatut tehingut teen tulevikus põhjalikku taustauuringut. Kui vilets mälu! Viis kuud libastumiseta sõnapidamist, sedagi vaid sellepärast, et lakkusin hingehaavu ning hoidusin igasugustest teenustest. Poleks olnud ju ebaviisaks ääri- veeri juttu teha ja uurida, kui pikk hauakivide uuendamise kogemus töö pakkujal on. Hoiatustuli oleks pidanud kuklas plinkima hakkama, kui ettevõtja annab oma ema pangakonto numbri. Aga näe, ei uurinud ega ei plinkinud. Rumalalt inimeselt t u l e b k i raha ära võtta!

Õhtul saabus ärevust tekitav kõne: hauaplats näeb välja nagu oleks seal maradöörid tegutsenud, hauakivi aluselt maha murtud ja selili platsil. Kuri kahtlus hiilis sedamaid hinge.

Valisin taas tuttavat numbrit. Pehme keelega ettevõtja selgitas: jutt jumala õige, kivi tõepoolest kummuli, aga töö ka puha pooleli, mingiks paanikaks pole põhjust, vaja veel teiselt poolt lihvida. Minu küsimusele, miks töö, mis vähemalt paari päevaga valmis pidi olema, ikka tegemata on, venitas hääl telefonis, et eks see siis homseks on. Mine tea, ehk võtabki end kokku. Samas oletas meesinimene, et kanget pooleteistliitrist õlu saab makstud raha eest päris hulgaks ajaks. Ma ei tea hauakivide ilukirurgiast suurt midagi, aga miks selle lihvimiseks aluselt maha pidi murdma? Abikaasa pakub, et ju soovis meister selle kalmistu läheduses olevasse järve likku viia. Pähh!

Kohalik surnuaiavaht fikseeris kohe, et nime järgi on tegemist linna elupõlise topsivennaga ning lubas järgmisel päeval  hr Paadialuse tegevusluba uurida ja tema tegemistel- toimetamistel silma peal hoida.

Niiviisi siis. Vaatame nüüd asja helgemat poolt. Tegelikult oli mul hetkeks plaan ka samal surnuaial paiknevad tädi ja tädimehe hauakivid lasta ära lihvida, aga surusin selle uitmõtte pärast lühikest vaagimist siiski maha. Võib- olla peaks hoopis rõõmust karglema, et 60 eurot veel alles ja nende hauaplats nüüd Waterloo lahinguplatsi ei meenuta? Jube naljakas on, ausalt!

Magnetlainetel

Standard

Viimasel ajal on millegipärast sõna magnet punase joonene mu tegemisi- toimetamisi läbinud.

Nädal tagasi olin planeerinud lastele- lapsevanematele lustliku perepäeva Pokumaal. Hommikul oli vaid vaja läbi sõita Selverist, et osta plasttopse, mahla ja kooki piknikulauale. Aga kuna viimasel ajal on sularahaga permanentselt kitsas, siis tuli kaasa võtta panagakaart.

Tavapärases paigas, raha- ja käekotis, kaarti polnud. Pead tõstis juba kerge paanika. Mida teha, kui üks asi lootusetult kadunud on? Minna samm- sammult tagasi – millal ja kus ma seda viimati kasutati. Meenus, et linnas käies oli seljas valge jakk… Ja siis tabas mind tõeline paanikaahoog ja paari südamelöögi vahelejäämine. Valge jakk oli eelmisel päeval pesus, pikk programm koos korduvate loputamistega ja tsentrifuugimistega. Kas tõepoolest…? Jah, seal jaki taskus ta rippuski, allkiri pesus lausa loetamatuks kulunud.

Selveris hoiatasin kassapidajat: kui ülekannet ei toimu, on süüdi mu ustav abimees – automaatpesumasin. Ent makse toimis! Seega: igasugune raha on teatavasti räpane, ka plastikraha. Peseme selle siis puhtaks!

Esmaspäeval ootas sõit Viljandisse. Preili Üks oli eelnevalt põhjalikult kirjeldanud, mida MRT (magnetresonantstomograafi) analüüs endast kujutab. Esmalt andsin allkirja, et mul pole südamestimulaatorit, metallimplantaate, kehas metalseid kruvisid, naelu ega mutreid ning ma pole rase. Masin kopsis, koputas, põrises, ümises, kloppis ja prõmmis. Aga see ei seganud mind end seal mugavalt pikutamast, isegi rammestav uni tuli peale. Nüüd on miss Marple tark masin valu tekitava pahalase põlvas tuvastanud: mul on parema põlvekõhre kompartmentide II grupi kahjustus, eesmises soas on turse ja osaline vigastus, mu paetella mediaalne retinaculum on venitatud ning põlveliigeses on vedeliku hulk tõusnud. Kes nüüd arvab, et ma emana preili Ühe meditsiiniõpngute kõrvalt ise sellist tarka teksti valdan, see peab sügavalt pettuma. Tegelikult trükkisin ma mulle mõistetavad ja olulistematena tundunud kohad diagnoosilehelt lihtsalt üks- ühele maha. Hehe, liiga palju väga võõraid ja üdini arusaamatuid kohti on ses tekstis. Ent tähtis on see, et siitpeale saab minna rohtude abil ainult paremaks. Ja selle “Kullaketrajate” lonkur- vanaeide rolli võiksin ma ka juba terve põlvega ära mängida – peaaegu kolme kuu harjutamise järel sai see mulle piisavalt selgeks.

Mis puutub veel magnetitesse, siis preili Üks nimetab end Skype´i tervitustekstis disaster magnet´iks. Mis ikka sunnib kassid kevadööl hirmsa häälega kräunuma või ajab noore tudengi öösel katusele? Kassid leiavad paarilise, noored neiud murravad oma käeluu ja panevad sellega peaaegu ohtu oma kirurgia praktika. Hea vähemalt, et pea ja selgroog terveks jäid.

Magnetiks on kujunenud linnusitale mu auto ja varganägudele me Hilba krunt. Lisaks kahejalgsetele röövlitele on see nüüd lemmikkohaks neljajalgsetele – metssead nosisid juba teist korda me seemnekartuli. Sellise “kuriteo” peale pole vist mingit mõtet politseisse helistada. Nüüd piirab me aiamaad korralik terasvõrk.

Järgmisel esmaspäeval algab mul puhkus. Tahaks olla, et see on magnetiks ilusatele soojadele ning päiksepaistelistele ilmadele.