Sellega, et pollitikuid ei saa uskuda – nad ajavad enne valimisi üht juttu ja pärast valimist on teod teised, oleme juba aastatega harjunud. Aga on valdkondi, milles kahelda ei tohiks. Näiteks meditsiin.
Seda, et me kõik jääme vanaks, ei ole tarvis tõdeda vaid peegli ees. Aasta- aastalt tuleb erinevaid tervise seotud hädasid üha enam. Ma olen oma põlveprobleemiga viimasel ajal polikliiniku stammkunde. Kunagi peab ju see liip- liipadi kõndimine lõppema. Kolm nädalat tagasi käisin oma MRT diagnoosi saamas. Tohter vaatas radioloogi raportit ning määras mu viletsale põlvele põletikuravi: “Kirjutan teile Movalist – võtke üks tablett enne sööki klaasi rohke veega. Ja valu tarvis üks süst põlve Kenalogi. Kui kohe välja ostate, siis pistke siis see kuni süstima tulemiseni külmkappi.” Nonii. Asi selge kui seebivesi.
Apteeker tõi kuskilt tagaruumist ampulli häguse vedelikuga. “Külmikusse?” demonstreerisin oma informeeritust. “Ei, külma seda panna ei tohi, hoidke seda süstimiseni toatemperatuuril,” oli valge kittel teiselpool letti resoluutne. Vaatasin, kuidas ta tabletikarbile hüpleva käekirjaga kirjutas: 1 tbl 1 x päevas pärast sööki. “Kirurg väitis, et enne sööki,” julgesin vastu piiksuda. “Kuulge, ma ei tea, mida kirurg ütles. Kui teie magu kannatab, et võtke siis enne sööki, aga need liigeste rohud on üsna kanged ja ei mõju tühjale maole kuigi hästi,” kehitas apteeker õlgu.
Kodus harutasin lahti ravimi infokirja – pisut vähem kui meeter tihedat imepisikest teksti. Ja sealt leidsin read: Võtke Movalis tablette alati täpselt nii nagu arst on teile rääkinud. – – – Tabletid tuleb söögi ajal vähese vedelikukogusega tervelt alla neelata. Igaks juhuks helistasin sõbrannast apteekrile, kes kinnitas ametivendade juttu.
Järgmisel reedel istusin sogase sisuga ampull peos taas tuttava ukse taga. Kätt tuli hoidma pr Üks, kes sooritas üleval haigla siseosakonnas oma praktikat. “Mu juhendaja küsis, miks sa seda Kenalogi endale süstida lased? See võtab küll mõneks kuuks valu, aga kahjustab niigi kulunud põlvekõhre veelgi,” uuris ta. Jah, miks küll? Ravimi pikemaajalisest toimest ei olnud kirurg mulle sõnagi rääkinud. Kuidas siis nii? Paar- kolm kuud löön tantsu, et siis ülejäänud elu nagu dr House kepiga käia või ratastoolis veereda. Tõusin otsustavalt püsti ja ütlesin uksele tulnud õele, et ei soovi seda süsti, mis kasu asemel hoopiski kahju võib tuua. “Eks ta ole,” naeratas õde mulle lahkelt, “ega me suvel seda eriti süstida tahagi.”
Nojah või siis teine lugu. Kaks pool aastat tagasi enne jõule vaevasin pead taas igipõlisel – kinkide teemal. Ja korraga süttis ere tuluke – mis oleks, kui kingiks pr Ühele stetoskoobi! Kust neid küll tellida? Ja milline oleks maksimaalselt hea? Ega midagi, jalad taguotsa alt välja ja vutt- vutt tuttava arsti juurde. Kes muu oskaks sel teemal paremat nõu anda kui kogenud meedik. Seletasin tuttavale doktorile, hind pole oluline, et aparaat peab olema nii hea, et seda saaks aastateks. Selline sümboolne – ema kingitud. Enne jõule oli pakk käes, kenas vutlaris. Tellitud instrumendi headust ei osanud ma hinnata, aga toote hind (pisut üle 700 krooni) lubas arvata, et kehv ei saa see olla.
Sel kevadel märkasin ühel pildil pr Ühe kaelas võõra moega stetoskoopi. “Aga minu kingitud?” nõudsin vanemalt järeltulijalt aru. “Ema, ära pahanda, aga õppejõud ütles, et sellega saab vaid vererõhu pulssi kuulata. Kopsude ja südame kuulamiseks see ei sobi,” seletas pr Üks vabandavalt.
Tule taevas appi! Kas kogemustega arst seda siis ei teadnud?
Nüüd on pr Ühel väga hea ja kvaliteetne Littmaanni stetoskoop, tänu Maarele. Mida siis selle jõulukingiks saaduga teha? Ega´s midagi, saabki lapselastele tulevikus arstimänguks. 😀
Karukell, kurvameelsuse rohi 