Keskea rõõmud

Tänasest siis jälle aastake vanem! Vanuse kulgemist näitab selgelt ka isakaru kingitus. Kui varem võis pakist leida mõne tehnilise vidina, hea lõhna või ehteid, siis tänavu sisaldas kinkekott elektroonilist vererõhumõõtjat. 😀

Mis siis aastaga on muutunud? Tõusnud on kehakaal, vererõhu ja -suhkru näit (kahtlustan, et need kolm on üheskoos vandenõu hakanud pidama), juurde on tulnud elukogemust, kannatlikkust, nipet- näpet tuttavaid ja halli juustes (see on küll osavalt ära peidetud), kaotanud olen üksjagu närvirakke ja sotsiaalset aktiivsust (loomulik kadu).

Parem põlv on jätkuvalt olemas. Tegelikult võiksin ma väga tõetruult ning Oscari- vääriliselt “Kullaketrajate” muinasjutu lonkur- vanaeite mängida. On päris selge, et sel aastal ei pääse ma ei mägedesse ronima ega suusatama (eh, tegelikult pole ma siiani ei üht ega teist teinud, aga kuidagi iseäranis noobel on nii väita). On selge, et kaalulangetamisest pole pääsu, siis langeks ka põlvele väiksem koormus. Sestap alustasin ühe töökaaslasega tänasest lootusrikast aktsiooni “Tagumik trimmi!”. Mõte ise on ausalt öeldes laenatud, aga meie projektis puudub teravkeelne žürii, kes ebaõnnestunud kaalukaotaja mängust eemaldaks. Kord nädalas kaalume ning kumb vähem protsente rasva on kaotanud, maksab teisele ühe raha. Äärmuslik olukord nõuab radikaalseid meetmeid. Vaat nii!