Eile õhtul meenus mulle, kuidas me kolm aastat tagasi Egiptuses nädalaks sundsuvitajaks jäime. Tegelikkuses oli algne idee minna nautima kaunist Niilust ja iidse riigi ajalugu, kuid reisi lõpuks maandusime turismifirma segaduse tõttu koduse Eesti asemel hoopiski Sharm el Sheikhi kuurortis. Tagasi vaadates võib seda lausa vedamiseks pidada: tasuta ööbimine ja toit, aga reaalsus vedas suunurgad allapoole ja otsaesise kipra. Töö polevat küll jänes, mis eest ära jookseb, end kõnekäänd ei teinud olemist sugugu kergemaks ega pannud nautima süllekukkunud päratult suurt hotellituba, maitsvat toitu, päikest ning ujumiseks sooja vett. Olgu ausalt öeldud, et kui inimestel oleks liignimi, siis minu puhul oleks see kindlasti VESI. Helesinine vesi hotelli ees basseinides ja Punane meri, mis oli lausa käeulatuses – neil päevil ei saanud veest üle ega ümber. Seda jätkus ohtralt igasse päeva.
Teisel päeval nägime, kuidas meie toast väljus võhivõõras jumekas kohalik noormees. Tundsime õigustatult huvi, miks ta meie toas käis. Ta selgitas, et on maja komandant või korrapidaja ning tema töö on silm peal hoida, et kõik toimiks nagu vaja. Kuuldu tegi meid pisut ettevaatlikuks, sest eelmisel päeval oli ühel meie reisiseltskonna väikeste lastega perel lukustatud toast kadunud digi- ja videokaamera. Hädalised ruttasid küll hotellikompleksi juhatusse, kuid lõpuks anti neile valida kolme variandi vahel: a) Nad on oma kaamera ja digiaparaadi ise kuhugi unustanud. b) Kaebuse esitajad on hooletud olnud oma toa kiipkaardiga või jätnud ukse suisa lukustamata. c) Perekond esitas valekaebuse; tegelikkuses ei võtnud nad kallist tehnikat üldse kaasa või m ü ü s i d tehnika ise maha ning nüüd loodavad hotellilt kompensatsiooni saada.
Võta kinni, kuidas see lugu tegelikkuses oli. Eks ebaausaid inimesi ole mingi protsent igas riigis ja kõigi rahvuste seas. Aga kedagi oma tuppa lihtsalt lõdval käigul sisse- välja jalutamas näha tekitas meis pisut hoolsamat suhtumist oma rahakott, dokumendid ja muu väärtuslikum kraam šeifi panna.
Igatahes pärast noorsandi käiku keeldus põlemast vannitoa pirn. Kuna hetk tagasi oli kõigile meie probleemidele lahket lahendust pakutud, siis koputasime juhatatud uksele. Valgusallikas säras veidi aja pärast taas rõõmsalt, noormees aga jäi ootavalt uksele seisma. Jah, nüüd tuli meelde, kuidas filmides hotellipersonalile teenuste osutamise eest tippi antakse. Küllap on selliste teenistujate napile palgale heldete eurooplaste jootraha sisse arvestatud. Otsisin pisut kohmetuna oma rahakoti ja sain kõige sõbralikuma naeratuse osaliseks.
Paljudel inimestel on arvamus nagu paistaks Aafrikas päike 24/ 7. Tegelikkuses on asi sootuks teine, iseäranis jaanuari alguses. Päeval oli küll väga kuum – kahtlustan, et keskpäeval oleks võinud lausa kuumusest õhetaval seljal muna poolüpseks praadida, aga üsna kohe pärast päikese loojumist läks õhk suhteliselt jahedaks. Meie hotellitoa paksud heledad seinad andsid küll päeval valitseva kuumuse eest turvaliselt kaitset, aga öösel oli jahe, tegelikult minusuguse soojalembelise inimese jaoks lausa külm. Tekid olid õhukesed ja uinuda raske. Selgus, et kõrvaltubades töötas konditsioneer, mis öösel tuppa sooja õhku tootis, seevastu meie toas hakkas sooja õhuvoolu asemel puhuma jahe tuuleke. Juba tuttavale uksele ei julgenud ka koputama minna. Mitte, et meil oleks rahast kahju olnud – seda lihtsalt enam polnud! Rahatu oli väga nadi olla. Arvestades, et kuna kodumaal meil kohalike naeltega pole midagi peale hakata, siis jagasime kogu järelejäänud raha lahkelt laeva personalile. Igasugune pere eelarve oli nagunii balansist väljas, kaks pereliiget olid sunnitud töölt nädala palgata puhkust paluma, reisifirma lubatud palga kompentseerimine tundus enam kui kahtlane.
Jäi nii, et laotasime tekile öösel ka päevateki peale ja kleepusime isakaruga üksteise külge. Selline toimimine muutis öö pisutki talutavaks.
Oh, jälle sai liiga pikk sissejuhatus! Ma olen selles vist lausa meister! Tegelikult meenus mul kogu see lugu, sest 1. mail lõppes kütteperiood. Päevad on küll soojad, aga öösel langeb õhutemperatuur ikka veel kohati miinustesse ning mu iial- ei- paista- päike magamistuba on haaranud rõske hingus. Ma saan aru, et talvised hiiglaslikud küttearved võtavad paljudel peredel piltlikult ninast vere välja ning nad loevad päevi, mil kellegi tugev käsi sooja vett jagava kraani kinni keeraks. Aga sellest teadmisest ei hakka ikkagi soojem nagu ilmselt ka mitte virisemisest. Heh, kapis on olemas soojad sokid ning fliis ning suvigi pole enam kaugel Valged ja soojad ööd on kohe- kohe käeulatuses.
Praegu võtab kümmekond minutit üksteise vastu vihalehtedena liibumine.
Keegi ei keela mul unistada tulevikust, mil päris oma kodus on vajadusel võimalik sisse lülitada põrandaküte või soovi korral teha kaminasse tuli.
Karukell, kurvameelsuse rohi 