Argielus lähevad enese erinevad kehaosad meeles. Jah, nad on küll olemas, aga igapäevamelus nagu ei märkagi neid. Alles terviseprobleemid tuletavad nende olemasolu meelde.
Juba poolteist kuud on mul olemas parem põlv. Ta kuumab, torgib, krägiseb ja valutab. Erilisi ilu- ja jõunumbreid pean ma sooritama trepist laskumisel- tõusmisel. Ja kui starteegiliselt tähtsas väikses ruumis üles tõusmisel abiks kasutatud keskküttetoru kaeblikult naksub, siis itsitan ma vaikselt – lahe kui see toru mu raskuse all katkeks! Kuna kütteperiood on sooja välisõhu temperatuuri tõttu pooles vinnas, ei tabaks mind kuumaveesadu, vaid kehasoe dušš. Abi pole ka kapsalehtedest, mida ma hulgi ja üksikult põlvele kompressiks olen sättinud.
Eile tulin töölt ning armsa abikaasa näo- ja kehahoiak tunnistas, et midagi on väga viltu. Ta liikus väikeste sammudega nagu vene matrjoška. Selgus, et kingi jalga tõmmates oli ta ära tõmmanud oma selja. Tjah, vananemises pole tõepoolest midagi rõõmustavat! Nüüd oleme siin nagu paar parajaid: üks tõbine ja teine selgelt sant.
Aga Hilba muru ei hooli põlve- ega seljahädadest, vaid muudkui kasvab. Mul on kuri kahtlus, et tomatid- kurgid ja muu köögivili ei külva- istuta end ise maha.
Karukell, kurvameelsuse rohi 