Šoki järellainetus

Ma ei mäleta, et lapsepõlve Orissaares oleks meilt midagi varastatud. Vahel arvas ema, et aiamaal oli valminud maasikaid või kasvuhoones küpsenud tomateid vähem kui peaks, aga kodus püsis kogu vara, hoolimata kaootilisest lukustamisest, jätkuvalt muutumatus väärtuses.

Ma ei tea, kas keegi on teinud statistikat, mitu korda on üks pere varguse ohvriks langenud, aga usun, et lihtsameelselt usaldavad nagu me oleme olnud, on kurjamid külastanud meid suhteliselt harva. Viimase kuueteistkümne aasta jooksul on “ära kõndinud” neli jalgratast (kaks küll laste laushooletuse tõttu, nende kadumises võib süüdistada kurikuulsaid metsavendi, keda nähti samal ajal siin uitamas), 3 paari jalatseid ukse tagant, toona päris hinnaline automakk ja sületäis kassette (mis kummaline maitse – klassikalise muusika helikandjad oli jäetud alles) ning täispuidust veel mullikiles välisuks. Kaks korda selle aja jooksul on valitsenud mu hinges kummaline assortii, mis koosnes jõuetust vihast, ärevusest, segadusest ja ääretult suurest tühjusest. Pärat garaaži sissemurdmist istusin võõristus- ja vastikustundega nii tuttavas autos ning kujutlesin, kuidas kellegi võõra närvilised käed harutavad automagnetofoni juhtmeid ja sorteerivad kassette. Vastik, vastik, vastik!

Täna seisin Hilbal ja tundsin, kuidas armas hoone on kuidagi võõras. Peaaegu kolm päeva tagasi askeldasid kurikaelad ööhämaruses meie kõrvalhoones ning kalkuleerisid kiirelt, mida oleks kasulikum võtta. Varga peas põlevat ju mütski! Oleks palju loota, et vargad laoksid mittevajaliku korralikult seina äärde. Kõik Velvo juubelist järelejäänud toidud olid keskpõrandale hooletult laiali loobitud.

Ainult krimisarjades saabub õnnelik lõpp ning kurikaelad saavad karistada. Leitakse jala- või näpujäljed, väike kiud riietest või süljeproov suitsukonilt. Meie kõnele kohalesõitnud politseinik ei vaevunud võtma ukselt ega lukult ühtki näpujälge (tegemist pole lõppude- lõpuks ju mõrvaga!), võttis avalduse, pildistas vaid näidatud rehvijälgi ja nentis kiretult, et vargusi on palju ning lootus asju tagasi saada on kaduvväike. Isegi kui me auto lahkumise suuna, värvi, keretüübi ja ilmse kahtlusaluse nime andsime, tõdes ta, et läbiotsimiseks on vaja orderit, tõenäoliselt kogu kraam lootusetult peidetud. Lõpuks tundsime end ise süüdlastena: lukk on mõeldud vaid loomadele, miks mei ei hoidnud väärtusliku vara magamistoas voodi kõrval käe külge aheldatult, tellinud turvafirmalt kaitset või kindlustanud seda kindlustusfirmas.

Jah, hoolimata kõigest usun ma siiralt meie politseisse! Nende palk pole suur ning rohkete varguste lahendamiseks napib uurijaid.

Mis on selle loo moraal? Me oleme kõik terved (hehe, kirjutab liipjalg), meil on katus jätkuvalt peakohal, samuti töö, mis leiva (ja leivakõrvase) lauale toob ning truud sõbrad. Ja lõpuks –  rikkam pole see, kel surres on rohkem asju ja vara.

Appi, poolesajane

Elu labajalavalss

Aasta ilusaim kuu ongi vaat, lupsadi- luusangadi, kõp- kõpsadi, viimases veerandis. Loodus on ümbruse otsekui läbipaistmatuks muutnud. Puude ja põõsaste rohelised lehekroonid varjavad seni aknast valitsenud avarat vaadet. Hilba muru on nagu tõmmuverd kaukaaslase lõug: hommikul hoolikalt puhtaks pöetud pind turritab õhtul uhkelt sirutuvatest võililledest. Esimesed võililled panevad küll kelmikalt naeratama, aga kui neid hulgi maast hakkab üles ajama, panevad kulmu kipra. Aga need on ajalikud ning nende õitseaeg lõpeb kiiresti.

Mu aktsioon “Tagumik Kõht trimmi!” on esimese kahe nädalaga lootusetult läbi kukkunud. Hoolimata õhtustest säästusöömistest (näsin õhtul vaid mõne kesise õuna) tõi esimene nädal 100 ja teine veel 400 grammi kaalule lisaks. Tjah, mul on tunne, et mu kaal kosub jõudsalt haistmis- ja nägemismeelt kasutades. Tühja sest kahest kaotatud rahast –  ma ei jäta jonni! Püsivus viivat sihile. Ja kui ei viigi, siis juba vanarahvas ütles, et mida rohkem pinda on, seda rohkem saab päikest püüda

Aga viimasel ajal läheb ära sealt, kust mitte ei peaks minema. Täna hommikul sai mu abikaasa “üliarmsa” juubelikingi: Hilbal olid käinud kutsumata külalised. Rassimist oli ses öös ilmselt meile armsas paigas kõvasti. Ära viidi neli päeva vana (noor) külmik, täises elujõus käsisaag, kolm rulli vaskkaablit ning ebanormaalne kogus juubelipidustustest jäänud alkoholi. Head vargad, jooge terviseks! Maakera on jätkuvalt ümmargune ja kõik tehtu jõuab moel ehk teisel kord tagasi.

Oooooeh!

Keskea rõõmud

Tänasest siis jälle aastake vanem! Vanuse kulgemist näitab selgelt ka isakaru kingitus. Kui varem võis pakist leida mõne tehnilise vidina, hea lõhna või ehteid, siis tänavu sisaldas kinkekott elektroonilist vererõhumõõtjat. 😀

Mis siis aastaga on muutunud? Tõusnud on kehakaal, vererõhu ja -suhkru näit (kahtlustan, et need kolm on üheskoos vandenõu hakanud pidama), juurde on tulnud elukogemust, kannatlikkust, nipet- näpet tuttavaid ja halli juustes (see on küll osavalt ära peidetud), kaotanud olen üksjagu närvirakke ja sotsiaalset aktiivsust (loomulik kadu).

Parem põlv on jätkuvalt olemas. Tegelikult võiksin ma väga tõetruult ning Oscari- vääriliselt “Kullaketrajate” muinasjutu lonkur- vanaeite mängida. On päris selge, et sel aastal ei pääse ma ei mägedesse ronima ega suusatama (eh, tegelikult pole ma siiani ei üht ega teist teinud, aga kuidagi iseäranis noobel on nii väita). On selge, et kaalulangetamisest pole pääsu, siis langeks ka põlvele väiksem koormus. Sestap alustasin ühe töökaaslasega tänasest lootusrikast aktsiooni “Tagumik trimmi!”. Mõte ise on ausalt öeldes laenatud, aga meie projektis puudub teravkeelne žürii, kes ebaõnnestunud kaalukaotaja mängust eemaldaks. Kord nädalas kaalume ning kumb vähem protsente rasva on kaotanud, maksab teisele ühe raha. Äärmuslik olukord nõuab radikaalseid meetmeid. Vaat nii!

Siit + sealt = vahepealt

Eile õhtul meenus mulle, kuidas me kolm aastat tagasi Egiptuses nädalaks sundsuvitajaks jäime. Tegelikkuses oli algne idee minna nautima kaunist Niilust ja iidse riigi ajalugu, kuid reisi lõpuks maandusime turismifirma segaduse tõttu koduse Eesti asemel hoopiski Sharm el Sheikhi kuurortis. Tagasi vaadates võib seda lausa vedamiseks pidada: tasuta ööbimine ja toit, aga reaalsus vedas suunurgad allapoole ja otsaesise kipra. Töö polevat küll jänes, mis eest ära jookseb, end kõnekäänd ei teinud olemist sugugu kergemaks ega pannud nautima süllekukkunud päratult suurt hotellituba, maitsvat toitu, päikest ning ujumiseks sooja vett. Olgu ausalt öeldud, et kui inimestel oleks liignimi, siis minu puhul oleks see kindlasti VESI. Helesinine vesi hotelli ees basseinides ja Punane meri, mis oli lausa käeulatuses – neil päevil ei saanud veest üle ega ümber. Seda jätkus ohtralt igasse päeva.

Teisel päeval nägime, kuidas meie toast väljus võhivõõras jumekas kohalik noormees. Tundsime õigustatult huvi, miks ta meie toas käis. Ta selgitas, et on maja komandant või korrapidaja ning tema töö on silm peal hoida, et kõik toimiks nagu vaja. Kuuldu tegi meid pisut ettevaatlikuks, sest eelmisel päeval oli ühel meie reisiseltskonna väikeste lastega perel lukustatud toast kadunud digi- ja videokaamera. Hädalised ruttasid küll hotellikompleksi juhatusse, kuid lõpuks anti neile valida kolme variandi vahel: a) Nad on oma kaamera ja digiaparaadi ise kuhugi unustanud. b) Kaebuse esitajad on hooletud olnud oma toa kiipkaardiga või jätnud ukse suisa lukustamata. c) Perekond esitas valekaebuse; tegelikkuses ei võtnud nad kallist tehnikat üldse kaasa või m ü ü s i d tehnika ise maha ning nüüd loodavad hotellilt kompensatsiooni saada.

Võta kinni, kuidas see lugu tegelikkuses oli. Eks ebaausaid inimesi ole mingi protsent igas riigis ja kõigi rahvuste seas. Aga kedagi oma tuppa lihtsalt lõdval käigul sisse- välja jalutamas näha tekitas meis pisut hoolsamat suhtumist oma rahakott, dokumendid ja muu väärtuslikum kraam šeifi panna.

Igatahes pärast noorsandi käiku keeldus põlemast vannitoa pirn. Kuna hetk tagasi oli kõigile meie probleemidele lahket lahendust pakutud, siis koputasime juhatatud uksele. Valgusallikas säras veidi aja pärast taas rõõmsalt, noormees aga jäi ootavalt uksele seisma. Jah, nüüd tuli meelde, kuidas filmides hotellipersonalile teenuste osutamise eest tippi antakse. Küllap on selliste teenistujate napile palgale heldete eurooplaste jootraha sisse arvestatud. Otsisin pisut kohmetuna oma rahakoti ja sain kõige sõbralikuma naeratuse osaliseks.

Paljudel inimestel on arvamus nagu paistaks Aafrikas päike 24/ 7. Tegelikkuses on asi sootuks teine, iseäranis jaanuari alguses. Päeval oli küll väga kuum – kahtlustan, et keskpäeval oleks võinud lausa kuumusest õhetaval seljal muna poolüpseks praadida, aga üsna kohe pärast päikese loojumist läks õhk suhteliselt jahedaks. Meie hotellitoa paksud heledad seinad andsid küll päeval valitseva kuumuse eest turvaliselt kaitset, aga öösel oli jahe, tegelikult minusuguse soojalembelise inimese jaoks lausa külm. Tekid olid õhukesed ja uinuda raske. Selgus, et kõrvaltubades töötas konditsioneer, mis öösel tuppa sooja õhku tootis, seevastu meie toas hakkas sooja õhuvoolu asemel puhuma jahe tuuleke. Juba tuttavale uksele ei julgenud ka koputama minna. Mitte, et meil oleks rahast kahju olnud – seda lihtsalt enam polnud! Rahatu oli väga nadi olla. Arvestades, et kuna kodumaal meil kohalike naeltega pole midagi peale hakata, siis jagasime kogu järelejäänud raha lahkelt laeva personalile. Igasugune pere eelarve oli nagunii balansist väljas, kaks pereliiget olid sunnitud töölt nädala palgata puhkust paluma, reisifirma lubatud palga kompentseerimine tundus enam kui kahtlane.

Jäi nii, et laotasime tekile öösel ka päevateki peale ja kleepusime isakaruga üksteise külge. Selline toimimine muutis öö pisutki talutavaks.

Oh, jälle sai liiga pikk sissejuhatus! Ma olen selles vist lausa meister! Tegelikult meenus mul kogu see lugu, sest 1. mail lõppes kütteperiood. Päevad on küll soojad, aga öösel langeb õhutemperatuur ikka veel kohati miinustesse ning mu iial- ei- paista- päike magamistuba on haaranud rõske hingus. Ma saan aru, et talvised hiiglaslikud  küttearved võtavad paljudel peredel piltlikult ninast vere välja ning nad loevad päevi, mil kellegi tugev käsi sooja vett jagava kraani kinni keeraks. Aga sellest teadmisest ei hakka ikkagi soojem nagu ilmselt ka mitte virisemisest. Heh, kapis on olemas soojad sokid ning fliis ning suvigi pole enam kaugel Valged ja soojad ööd on kohe- kohe käeulatuses.

Praegu võtab kümmekond minutit üksteise vastu vihalehtedena liibumine.

Keegi ei keela mul unistada tulevikust, mil päris oma kodus on vajadusel võimalik sisse lülitada põrandaküte või soovi korral teha kaminasse tuli.

Cтарость не радость!

Argielus lähevad enese erinevad kehaosad meeles. Jah, nad on küll olemas, aga igapäevamelus nagu ei märkagi neid. Alles terviseprobleemid tuletavad nende olemasolu meelde.

Juba poolteist kuud on mul olemas parem põlv. Ta kuumab, torgib, krägiseb ja valutab. Erilisi ilu- ja jõunumbreid pean ma sooritama trepist laskumisel- tõusmisel. Ja kui starteegiliselt tähtsas väikses ruumis üles tõusmisel  abiks kasutatud keskküttetoru kaeblikult naksub, siis itsitan ma vaikselt – lahe kui see toru mu raskuse all katkeks! Kuna kütteperiood on sooja välisõhu temperatuuri tõttu pooles vinnas, ei tabaks mind kuumaveesadu, vaid kehasoe dušš. Abi pole ka kapsalehtedest, mida ma hulgi ja üksikult põlvele kompressiks olen sättinud.

Eile tulin töölt ning armsa abikaasa näo- ja kehahoiak tunnistas, et midagi on väga viltu. Ta liikus väikeste sammudega nagu vene matrjoška. Selgus, et kingi jalga tõmmates oli ta ära tõmmanud oma selja. Tjah, vananemises pole tõepoolest midagi rõõmustavat! Nüüd oleme siin nagu paar parajaid: üks tõbine ja teine selgelt sant.

Aga Hilba muru ei hooli põlve- ega seljahädadest, vaid muudkui kasvab. Mul on kuri kahtlus, et tomatid- kurgid ja muu köögivili ei külva- istuta end ise maha.