Kas härra Peters jääbki koeraks?

Kaugele jäävale kooliajale tagasi mõeldes meenub: kui õpetaja avas tunnis ettelugemiseks raamatu, tardus kogu klass vaikseks kuulamiseks. Tunni lõppu kuulutav koolikell tundus ülekohtuselt varajasena – veel, õpetaja, loe palun veel!

Peaaegu kolmkümmend aastat täituva õpetajastaaži põhjal julgen väita, et üha raskem on lapsi raamatute juurde meelitada. Mõned aastad tagasi küsis väike loo jutustamist kuulav väike poiss: “Millal see lugu lõpuks ära lõpeb?” Usun, et olen emotsionaalne ja meisterlik lugude jutustaja- ettelugeja. Tuttav psühholoog püüdis mind lohutada: lastel, kes tänapäeval piltlikult kirevate kaubariiulite vahele ja pallimerre sünnivad, ongi enam keskendumisraskusi. Telekas jooksvad kiire tegevusega multifilmid, teleseriaalid ja arvutimängud jätavad lapse arengusse jälje. Ent lugemine on mitmetasandiline tegevus, mis nõuab lisaks lugemisoskusele ka mõtlemis- ja keskendumisvõimet. Pidevalt kiirustavatel lapsevanematel jääb lastele ja lastega lugemiseks üha vähem aega. Ometi peaks raamatute lugemise harjumus ja vajadus alguse saama just lapsepõlves.

Miks peaks üks laps armastama raamatuid lugeda? Usun, et õpetajad nõustuvad, et lugejad lapsed on rikkalikuma sõnavaraga, paremad jutustajad ning loovtööde kirjutajad. Lugemine kujundab mitmeid väärtushinnanguid ja annab eeskujusid, arendab analüüsimisoskust ja mõtestab argielus kättesaamatuid kogemusi.

Algklassides jaotuvad lapsed laias laastus kahte gruppi: need, kes loevad ning need, kes kuidagi raamatuid lugeda ei taha. Lugejaid lapsi võib omakorda taas kaheks jagada. Osa õpilastest loeb sisemisest motivatsioonist. Need lapsed loevad alati rohkem kui õpetaja palub, nende õpilaste lugemist on raske katkestada – nad püüavad enne raamatu sulgemist veel silmadega mõne rea haarata. Tihti on sisemise motivatsiooniga lugevate laste emotsioone näost näha: nad mugistavad vaikselt naerda, on ehmunud või koguni loetu üle õnnetud. Seevastu välimise motivatsiooniga lugejad loevad hinde või hinnangu pärast (eks ole need sõnad semantiliselt ühetüvelised). Sellised lapsed loevad õpetaja poolt palutud teose, aga ei ridagi rohkem.

Seega peab õpetaja erinevate võtetega, trikitamise ja nipitamisega võitma juurde lugemishuvilisi lapsi.

Üsna oluline on, et lapsed näeksid täiskasvanuid raamatuid lugemas. Ühel arenguvestlusel kiitis lapsevanem, et lapse sõnul on tal kõige targem õpetaja. “Millest selline mulje on jäänud?” olin uudishimulik. “Õpetaja loeb pakse raamatuid,” selgitas lapsevanem. Tõepoolest, tuli meelde, et olin püüdnud pärast tunde Hans Christian Anderseni mahuka muinasjutukogumiku lugusid ülikoolist etteantud tunnuste alla kvalifitseerida. Aga lapsed on teatavasti tähelepanelikud ning nooremas koolieas on õpetaja õpilastele üks vaieldamatuid autoriteete.

Seitseteist aastat tagasi juhtus lugu, mis juhatas mind väikese võluvitsakeseni. Kirjastusest ei jõudnud esimeseks koolipäevaks koolitulevatele jütsidele mõeldud aabitsad. Olukord oli kurb – kuidas  küll õnnitleda esimese klassi tulijaid? Ametisolev direktor andis mulle üsna esmapilgul üsna keerulisena näiva ülesande. Tuli osta raamatupoest kinkimiseks sobiv lasteraamat, mis vastaks kahele kriteeriumile: võimalikult odav ja samas hea. Raamatupood pakkus soodushinnaga Annie M. G. Schmidti raamatut “Viplala lood. Aabeli lood”. Nii lahkusingi poest klassijagu raamatuid näpus.

Juhtus, et tegemist oli keskmisest tublima klassiga. Teises klassis meenus mulle, et kõigil kodus kingitud raamat ning palusin raamatud kooli kaasa võtta. Edaspidi kasutasin võimalust – kui tunnis planeeritud töö varem valmis jõudsime, võtsid lapsed riiulist raamatu ning alustasime niinimetatud ahellugemist. Üks õpilastest luges valjusti, teised jälgisid kuni õpetaja lugemisjärje järgmisele üle andis. Leppisime kokku, et kes mõnest väljendist või sõnast aru ei saa (Mis on kulden? Kes oli Atlas? Mida tähendab sõna kanal?), tõstab käe ning pärast selgitamist jätkasime. Õpilaste lugemisoskus paranes raamatut lugedes hüppeliselt. Õpetaja kiitus tiivustas lapsi erinevate häälevarjunditega lugema. Sageli juhtus, et lugemine tuli mõneks minutiks katkestada, sest kogu klass naeris loetu üle või õhus oli tunda raamatu süžee käigus tekkinud ootuse pinget.

Kokkuleppe kohaselt lugesime raamatut vaid klassis. Ühel päeval kui lapsed koridoris vahetundi pidasid, kuulsin klassis kummalist kobistamist. Uurimisel selgus, et laua all kössitas väike poiss ja… l u g e s raamatut! “Miks sa siin laua all raamatut loed?” pärisin noorsandilt. Ja siis ta lausa purskas nutma: “Ma nii tahtsin teada, kas härra Peters jääbki nüüd koeraks!” Üks sisemise motivatsiooniga laps oligi sündinud.

Sestpeale olengi ühislugemisest traditsiooni loonud ning “raisanud” sellele lausa nädala seitsmest eesti keele tunnist kaks.

Selliseks lugemiseks on vaja teha pisut eeltööd. Raamat peaks olema uudne ja sobima nii poistele kui tüdrukutele. Suurim probleem on kõigile lastele ühise teose hankimine. Kuigipalju on raamatuid ka kodudes, ent suureks abiks on olnud Põlva Keskraamatukogu lasteosakond, kes vajadusel kogub raamatuid ka külade raamatukogudest. Loetud raamatuid saab integreerida ka teistesse tundidesse: tekstülesannete koostamiseks matemaatikas, joonistamiseks- meisterdamiseks kunstis ja tööõpetuses, referaatide koostamiseks loodusõpetuseks.

Kokkuvõtteks võin väita, et mu paljudest mu endistest õpilastest on saanud lugemisusku noored inimesed. Ja mis teeks ühele õpetajale rohkem rõõmu kui õpilaste küsimus: “Õpetaja, millist raamatut me järgmisena lugema hakkame?”.

Suvisest töökasvatusest… ja taskurahast

Kui preili Kaks viimane kord kodus käis, õhkas ta õnnelikult: “Oh, ema, tead kui hea tunne on i s e teenida ja päris oma raha omada!” Oleksin tahtnud talle vastu särada, et ta pole ainus õnnelik – nüüd on ka meil kergem: kaks töötasu saab nüüd nelja asemel kolmeks osaks jagada. Aga ma ei ütelnud targu midagi. Ehk kartsin ma, et talle jääb mulje nagu oodanuks ma seda päeva? Omad lapsed jäävad alati omadeks ning nende koolitamist helgema tuleviku nimel tuleb võtta sulaselge rõõmu, mitte tüütu lisakulutusena. Pealegi jätab oma rahakotile kolimine tunde, et veel üks oluline osa ema- lapse vahelisest nabanöörist on läbi lõigatud.

See oma raha jutt pani meenutama omaenda lapsepõlve. Tean kaasajal perekondi, kus vanemad lastele igapäevaste koduste tööde eest maksavad. Ma ei mäleta, et ema meile õega kunagi oleks maksnud toa koristamise, prügikasti väljaviimise või nõude pesemise eest. Sellised tööd olid enesestmõistavad ning tõtt öelda poleks ema kasin palk lastele mingit erilist taskuraha võimaldanudki. Vahel harva andis ema siiski paar- kolm rubla, et toonases Kingissepas Maiasmoka kohvikus paar hõrku koogikest ja tassi teed sain lubada, või siis nurgal asuvast ehtepoest mõne odavama ketikese osta, aga see oli ka priiskamise tipp. Seega tuli ise nuputada, kuidas taskuraha teenida.

Pärast neljanda klassi avastasin Orissaares Sadama tänava hakul päratult suure kibuvitsapõõsa, mis otse ägas oma punaste läikivate marjade all. Olgu tähenärijaile öeldud, et tean – kibuvitsal pole tegelikult marju, vaid nende vilju nimetatakse botaanilises keeles veidra nimega – tõrsikud, ent kibuvitsamarjana on neid kutsuda on tava- ja suupärasem. Nädal aega käisin suure punutud korviga marju korjamas. Sõna “korjama” pole küll teab mis hea väljend vaenulikust põõsast marjade kogumise kohta – mu käsivarred nägid pärast seda ristiretke välja otsekui oleksin nädalakese ülemeelikutele kassipoegadele ronimispuuks olnud.   Aga marjade korjamine oli ainult üks osa protsessist. Edasi tuli marjad solaariumi saata, s. t. panna õhukese kihina plaadile gaasipliidi praeahju kuivama. Samal ajal tuli pidevalt ahju ust paotada veendumaks, et gaasiahju käre kuumus punaseid marju ei kõrvetaks – pisutki tumedamad marjad korjas nõudlik apteeker kohe välja. Järgmisel päeval viisin kordi kergema korvitäie kepsakal sammul Orissaare apteeki. Kokku sai sügiseks apteeki tassitud 6, 5 kg. Saadud raha eest ostsin endale ja õele väiksemat mõõtu nukud. Ema ei oodanudki, et ma oma teenistuse millegi asisema peale oleks kulutanud. Lapse töö, lapse voli otsustada! Oma raha tunne oli tõepoolest ääretult magus.

Nn viienda klassi suvel läksime kambakesi kolhoosi porgandipõldu kõplama. Juba esimese vao rohimisel selgus, et ma ei suuda kaaslastega kuidagi tempot hoida. Püüdsin küll käsi ja kõblast vilkamalt liigutada, aga ikka liikusid teised ees kiiremini. Nädala lõpus selgus tõde – mu vaod eristusid sõprade omadest kvaliteedis. Samas kui mu kaaslaste vaod rõõmsalt taas rohetasid, püsisid minu omad jätkuvalt umbrohuvabad. Kahjuks sai palga arvestamisel määravaks kvantiteet. Jah, paraku pole ka aeg tänaseks mu rohimisharjumusi muutnud. Kiiret (ja lohakat) aiatööd ei ole ma ka siiani ära õppinud. Ma rohin jätkuvalt aeglaselt, kuid väga korralikult.

Järgmisest suvest algas mu igasuvine seitse aastat pikk laudakarjäär. Kes see ikka koera saba kergitab, kui koer seda ise ei tee? Vanasõna vanasõnaks, aga ma olin tegelikult väike töökas tüdruk. Esmalt heakorrastustööd: suurfarmi seinte, akende ja uste pesemine ning värvimine, hiljem juba töö saatjana, söötjana ja vasikatalitajana.

Kuigi brigadir seadis mulle graafiku leebema variandi – kaks päeva tööl, kaks vaba, polnud see siiski vaevalt kolmeteistkümneaastase piiga jaoks lihtne töö. Juba öine ärkamine kell kaks nõudis mõõtmatut pingutust. Kui varajase ärkamisega võisin ma veel kuidagi leppida, siis kõige hirmsam oli tööleminek: esmalt läbi unne suikunud aleviääre, siis mööda alevirahva aiamaadest, pikk rada läbi pimeda Kööba metsa ja lõpuks kilomeetrike veel pajudest ääristatud laudateed. Kokku seega kaks pool- kolm kilomeetrit pimedat üksindust.

Saatjana oli mu ülesanne kümme lehma lüpsiplatsile ja pärast lüpsi taas lauta ajada, nii hommikuni. Need punased elajad olid üldjoontes vagurad, aga loodus on nii seadnud, et innaajal tikkusid ka üksteise selga kargama – oh häda, kui juhtusid nende vahele jääma! Nii mõnigi neist käitus aeg- ajalt ootamatult riukalikult. Lüpsilolevaid loomi oodates lipsasin vabatahtlikult lüpsiplatsi ja püüdsin lüpsjaid aidata: pesin udaraid ja panin lüpsimasinaid alla. Pärast tööd tuli voolikuga loomade käigurajad ja ooteplatsid puhtaks küürida. Ja nii kaks ööd ja päeva järjest.

Eriti meeldis mulle vasikate hooldamine. Palju neid võis olla? 10 – 12 ehk. Iga päev sündis mõni juurde, samas viidi neid pidevalt ära. Talitaja ülesanne oli neile piima soojendada ning paras ports ette anda, kui vaja, siis haigetele linaseemneleotist joota, nende märg küljealune kuivema vastu vahetada ning pärast mustad ämbrid- pütid ära pesta.

Laudas töötas suhteliselt kirev seltskond. Seal oli inimesi, kes eelnevalt töötanud erinevatel elualadel: kaubanduses, meditsiinis või hariduses. Enamasti oli põhjus ikkagi rahas: kes oli vana elukutse hüljanud suurema palga nimel, kes tulnud suuremat pensioni välja teenima. Oli kummastav töötada koos endise ajalooõpetajaga, kes puistas nagu varrukast daatumeid ja ajaloosündmusi, aga samas needis lehmi karu perse minema. Jah, see oli värvikas seltskond ja nende inimeste metamorfoose ja arengut oli põnev jälgida.

Laudaajast on mu südamesse jäänud üks armas inimene – brigadir Evi Võting. Ta oli imeline naine. Jäi mulje, et ta viibis laudas 24/ 7. Teda jätkus kõikjale ja kõigile, ikka leidis ta mida teha või korraldada: maalis lehmade külgedele nimesid, lõikas nende sabaotsi lühemaks, korraldas töögraafikut, õpetas uusi töötajaid välja, lõi käed külge, kui oli vaja vasikat ilmale aidata või tehnikut seemendamisel abistada. Oli uskumatu, et kõigele lisaks jõudis ta olla hea ema ja abikaasa, hoida korras oma kodu ja tegeleda veel käsitöögagi. Ja ehkki meil oli piisavalt suur vanusevahe, ei näidanud ta seda oma suhtumisega kunagi välja. Evil olid südamlikud pruunid silmad, aga kui ta vihastas, muutusid need peaaegu mustaks. Ma imetlesin teda ning kui võimalik olnuks, rippunuks ma ta sabas terve päeva.

Laudas teenitud palk oli toonaseid keskmiseid töötasusid arvestades hea. Selle eest sain lubada endale asju, mida salamisi olin himustanud, isegi priiskasin vahel. Näiteks ostsin endale Christian Diori lõhna, mis maksis sel ajal 1/4 ema kuupalgast. Aga ma tundsin, et olin iga lõhnavurtsu sest välja teeninud.

Ühe Tartus õppimise- perioodi suvesse jäi töötamine Orissaare Eriinternaatkoolis kasvatajana. Suveks jäid internaati vaid need lapsed, kelle isa- emalt olid vanemlikud õigused ära võetud. Need olid südamlikud lapsed, kes hindasid head sõna, paitamist ja kallistusi.

Tartu kooliaega jäi töötamine õlletehase Värska tsehhis. Ka seal õnnestus mul töötada päris mitmes ametis ning omamoodi isegi “karjääriredelil” tõusta. Esimene töö tuli tehase keldris kokkuostust tulnud musti pudeleid liikuvale liinile asetada. Nädalake hiljem sain juba täidetud minraalveepudelite pakkijana tööd. Ikka kakskümmend pudelit kasti. Aste kõrgemale tähendas prakeerijana tööd. See kohustas pingsalt ja üksisilmi valgustatud karuselli vahtimist, millel täidetud pudelid silme ees läbi jooksid ning igasugune pudelite sisu anaomaalia tuvastamist vajas. Õlletehas oli n. ö. tänavalt korjatud töötajate palga suhtes helde – 6 rubla vahetus. Reedel tsehhi öise pesuga kokku 12 rubla. Kui sellele lisada veel 3- 4 pudelit tasuta mineraalvett (taaralt kokku 60 – 80 kopikat), siis võis tasu ühe õppiva noore kohta lausa kuninglikuks pidada.

Ma ei tea, kas see postitus tunduks noorematele inimestele suurustavana või kurtva viginana? Ikka, et vanasti oli rohi rohelisem, taevas sinisem ning lapsed töökamad? Vaevalt. Kui ma linnas vaatan neid väikesi ajalehe- ja jäätisemüüjaid, siis tundub, et ega nende elu ka mingi meelakkumine pole.

Üks periood on taas üles tähendatud ning need, kes selle epopöa lõpuni lugeda jõudsid, väärivad medalit. Kokkuvõtteks võib öelda, et mis ei tapa, teeb teatavasti tugevaks. Nii on vähemalt lihtsam mõelda, sest hoolimata tööst jäi suvedesse ka piisavalt lapselikku lusti ja muretuid mänge.