Iga aastaga jääb minus spontaanset tegutsejat vähemaks. Üha enam eelistan igasugusele väljaminekule kodus vaikset omaette olemist. Mitte et ma inimeste eest end kõrgesse ja turvalisse vandlipuust torni oleks sulgenud, aga üha enam kinnistub minus sotsiaalne introvertsus. Seda ka blogimisel. Mitte, et kirjutada poleks! Peaaegu iga päev annab elu vihje loost, mida sõrmed vilkalt ekraanile toksida tahaks, aga tegudeni olen visa jõudma. Võib- olla on see ka ameti viga: tööpäeva lõpuks olen end sõna otseses mõttes võhmale suhelnud, nii et kodus tahaks lihtsalt vaikselt kulgeda.
Nüüd olen ma nagu väänik koolilaps direktori kabinetis aru andmas. Tegelikult on mul pikaks blogipuhkuseks ka veenev tõend tagataskus. Viimased poolteist kaks kuud rahmeldasin meie abielu hõbedase aastapäeva tähistamise egiidi all.
Hoolimata sellest, et kakskümmend viis aastat tagasi oli me riigi kurss kommunismile, tulnuks lustaka peo pidamiseks välja käia arvestatav kogus raha. Aga just seda maaglilist neljatähelise sõnaga vahendit meil kõigist pingutustest hoolimata nappis. Küllap oleks saanud pärast registreerimist korraldada tagasihoidliku laua kolhoosi sööklas, aga see polnud päris see, millest ma olin unistanud. Kõige raskem oli oma lihasele emale selgitada, et kui ma kutsuksin teda registreerimisele, tuleks kutsuda ka Velvo vanemad, tema õed, nende abikaasad ja lapsed. Ja kuidas hiljem seletada headele sõpradele ja teistele sugulastele, miks neid ei peetud vääriliseks me elu tähtsamast sündmusest osa saama? Seepärast andsimegi lubaduse, et kui elu lubab, tähistame oma hõbepulma ja kompenseerime ärajäänud peo meie jaoks armsatele inimestele.
Aga suure peo korraldamine pole relv, mille jooksult puusalt haarad. On selge, et kui ei kasuta professionaalse pulmakorraldaja abi (kelle palkamine koos peo kuludega läheb maksma umbes pool kuningriiki), pole rohkem kui poolesajale inimesele sellise tralli korraldamine mingi tuti- pluti asi. Juba detsembris sai paberile pandud korraldamist vajavad punktid: külaliste hulk, riietus, ruum, kutsed, õhtujuht, pillimees, toitlustamine, pruudikimp, juuksur… Kogu asjaajamisega kaasnes lõpmatu hulk pikemaid ja lühemaid telefonikõnesid, kohtumisi, elektronkirju, kahtlemisi- kõhklemisi, läbirääkimisi ning kaalumist- vaagimist.
Omaette küsimus oli kutsutavate külaliste nimekirja kokkupanek. See veerandsada aastat on toonud me ümber niivõrd palju keni ja kalleid inimesi, et tekkis lausa dilemma – keda kutsuda või kutsumata jätta. Pealegi on suguvõsad plahvatuslikult suurenenud, juurde on tulnud uusi sõpru ning kolleege. Valik oli raske, õnneks või õnnetuseks tegi elu ise oma korrektuurid.
Hoolimata sellest, et tänu Lõuna- Eestis tuntud catering- firmale jäi ära ostu-, hakkimis-, katmis- ja koristusralli (minu lugupidamine selle Lauake, kata end!, Lauake, korista end!- teenuse pakkujale), olin 17. märtsi õhtuks läbi kui Läti raha. Nimekiri käsklustest: ütle, teata, anna, võta, vii, helista kasvas enne pidu hüppeliselt ning vaiksest omaette ärevilolekust ei tulnud midagi välja.
Kui ametlik registreerimine välja arvata, siis sisaldas me pidu peaaegu kõiki tõelise traditsioonilise pulma ettevõtmisi: pruutpaari avavalss, peo ametimehed, pisut lapsikud, jaburad, kuid väga naljakad mängud (leia kinniseotud silmadega pruudi põlv – aitäh tselluliid, või erista pruut parfüümi põhjal teistest naistest – aitäh Elisabeth Ardeni Green Tea!), kibe- karjumine, toredad toostid, pruudipärja mahamängimine ja kahekesi pulmatordi lõikamine. Inimesed olid lustlikud ja sõbralikud ning pidu ise armas. Eriliselt tundlikuks tegi preili Kahe poolt kokku pandud südamlik reprospektiiv me kohtumisele ja järgnenud kahekümne viiele aastale. Aitäh Sulle, armas Laura!
Umbes kella viie ajal hommikul, kui veel arvestatav kogus inimesi end lõbusalt tundis, korraldasin veel ühe pulmatraditsiooni ja varastasin end ise koju. Vanainimese asi! Küllap oli osa ka peoeelsel ärevusel ja pingel. Jalad mängisid pilli, suu ei püsinud enam kuidagi kinni ega silmad lahti. Viisakas rahvas ei lasknud end mu lahkumisest häirida ja pidu läks veel edasi.
Mu kodu on hetkel jätkuvalt lõhnav ja õiteehtes nagu sulnis lillekauplus. Jah, vana võlg on nüüd tasutud ja veel on üks sündmus, mida muheledes pensionipõlves meenutada. Aitäh asjaosalistele ja õnnitlejatele me rõõmu jagamast!
Karukell, kurvameelsuse rohi 