Täna täpselt aasta tagasi kümme minutit enne seitset hommikul helises mu mobiil. Ma teadsin kohemaid, miks ta heliseb ning mis on juhtunud. Öösel oli surnud mu ema. Juba eelmisel õhtul oli ta sisenenud osaliselt meile hoomamatusse maailma. Ta hingas, aga oli juba kuskil kaugel. Arstid olid me öist und säästnud ning teatasid kurvast paratamatusest alles hommikul.
Ma läksin sel hommikul tööle, suutes õhku hingata vaid imeväikeste, kuid sagedaste sõõmudega. Kogu mu rindkere oli nagu tugeva terava okastraadiga kokku tõmmatud. Ma tegin masinlikult igapäevaseid töiseid toimetusi, vedasin sunnitult suunurgad üles ja vastasin laste küsimustele, samas trummeldas meelekohtades ainult üksainus mõte: ema ei ole enam. Ma ei suutnud kaks päeva juhtunust tööl kellelegi rääkida, sest väiksemgi kaastundeavaldus oleks kogu kurbuse ja ahastuse veelgi teravamalt esile toonud.
Siis tekkis viha. Esmalt nende tublide ja hoolsate arstide vastu, kes kõigist oma rohketest püüdlustest hoolimata ei suutnud enam mitte kuidagi aidata. Seejärel tekkis pahameel lahkunud ema vastu, kes polnud viimastel päevadel, kas tõepoolest vastumeelsusest või siis teadlikult, soovides neist valudest ja vaevadest vabaneda, mitte midagi söönud. Kallis ema, kuidas Sa küll võisid alla anda? Miks ei võinud Sa pisut veel vastu pidada nüüd, mil preili Kaks oli ülikooli lõpetamas ja preili Üks mõne aasta pärast saamas ülikooli arstidiplomit sealt, kust Sind kodanliku Eesti linnapea tütrena ei peetud väärikaks õppima? Sa lubasid meile Hilbale kujundada ümbruskonna ilusaima kiviktaimla. Sellist Sinu väärilist oskuslikult ja maitsekalt valitud taimedega peenart ei saa sellest nüüd enam kindlasti. Ja lõpuks vihkasin ma kõige rohkem ennast. Eelkõige sellepärast, et ma ei suutnud alla suruda oma solvumist ja uhkust, et üht vana vimma lõpetada ja oma emale sellega hingerahu anda. Siis sellepärast, et ei jätnud ostmata mõnda elektroonilist vidinat või kodumasinat, tegemata mõne toa remonti, et viia ema reisile vanale heale Inglismaale. Ta oli Suurbritannia ajaloo kohta niivõrd palju lugenud; üks tema unistusi oli jalutada Thamesi ääres, vaadata Westminsteri katedraali, Buckinghami paleed, kiigata Madame Tussaud’ vahakujude ja Briti muuseumi. Ema silmad hakkasid alati Inglismaast rääkides särama, aga täitumata unistuste reisiks paraku see jäigi.
Viha on leina üks paratamatu koostisosa, aga lõpuks lahtub seegi. Ent see ei tähenda, et kogu see aasta oleks mu sisekosmoses olnud pilvitu ja sademeteta. Oh ei, vihma tibas sel 365-l päeval siin üsna sageli ja ettearvamatutel põhjustel. Aeg- ajalt sattus tarvitamisjärg majakatega sini- valge köögirätikule, mille ühes servas on väike sentimeetrine pilu. See juhtus viimasel korral, kui ema siin käis ja oma hõrke kaneelikukleid küpsetas. Praeahjust plaati tõstes kõrbes kuumusest rätikusse pruun jälg. “Ma rikkusin nüüd su ilusa köögirätiku ära,” oli ema ehmunud ja õnnetu. “See on ju kõigest rätik,” naersin ta kohkunud nägu nähes. Pruun jälg on pika pesemisega kulunud olematuks, aga armas väike auk meenutab ema siiani. Poolteist kuud tagasi kukkus dokumendisahtlit korrastades paberite vahelt välja ema ühtlase ümara käekirjaga kirjutatud kaart: Kallis Sigrid! Palju õnne sünnipäevaks ja kõike head! See oli nagu käeviibe kusagilt lõpmatusest. Nii on paljud emaga seotud asjad omandanud käesolevaks hetkeks hindamatu väärtuse.
Aeg- ajalt tuleb ema minu segastesse ja kummalistesse unenägudesse. Hiljuti olin unes kutsunud endisesse Võidu tänava koju ema mälestama toonased majanaabrid. Pistsin kasseti videomagnetofoni. Äkki sirutas ema otse läbi teleriekraani mulle käe ja hoidis seda hellalt. Ärkasin võpatades, põsk ja padi silmamärg.
Elu läheb edasi. Päike tõuseb igal hommikul, et õhtul taas loojuda. Maakera teeb taas tiiru õmber Päikese. Terav valu mureneb iga päevaga raashaaval. Aga tänasest tuleb hakata mälestusi emast mõõtma aastatega.
Karukell, kurvameelsuse rohi 