Kummaline, kuidas aja kulg inimese mõttemaailma muuta võib. Lapsena koondusid mu n- ö vaba aja mõtted eelkõige tulevikule. Keni toredaid poisse nähes unistasin uhkest valgest pulmakleidist ja oma tulevasega käsikäes loojangu poole jalutamisest, väiksed armsad tited viisid mõtted oma lastele. Enesestmõistetavalt fantaseerisin ka tulevase ameti teemal. Vanuse edenedes enam tulevikule väga ei mõtle. Nüüd suure osa mõttemaailmast vallutanud minevik. Käivitada võib selle protsessi mõni meloodia, lõhn, vana foto või kuuldud lausekatke. Tjah, teatud intervalli tagant tulevad inimesed, mälestused, asjad ja olukorrad taas meelde.
Poolteist aastat tagasi ühel sünnipäeval väitis üks neljakümnendates aastates mees, et tal pole oma kooliajast ühtki meeldivat mälestust. “Mitte ühtki?” tahtsin veenduda, et ma tast õigesti aru sain. “Mitte ühtki,” kinnitas ta ning et asi ikka mulle absoluutselt selge oleks, lisas rõhutatule veel korrra, “tõepoolest mitte ühtki.”
Ma olen end pikalt kuuldu üle vaevanud. Kuidas küll on võimalik, et heade tulemustega keskkooli lõpetanud inimesel, hetkel edukal ärimehel pole koolist midagi meelde jäänud: ei ühtki toredat klassi- või koolikaaslast, mälestust heast õpetajast või vahvast üritusest? Selline tõdemus tegi tükiks ajaks sõnatuks. Ei taibanud, õieti ei julenud küsida, mis on sellise negativismi põhjuseks. Võib- olla kaasõpilaste või õpetajatepoolne koolivägivald? Aga võib- olla määrab suhtumine ellu pildi, kuidas seda taha vaadates näeme?
Kool on vist üks väheseid institutsioone, kus muutused on minimaalsed. Mõned muutused on siiski minu kooliajaga võrreldes toimunud. Enam ei nõuta koolivormi, õpilaste ja õpetajate suhted on sõbralikumad (vanasti vist oleks õpilast kallistav õpetaja parimal juhul saanud valju noomituse), enam ei tule vahetundides ringiratast jalutada, kontrolltöid ei tule enam tahvlilt käsi rakkus maha kirjutada, vaid õpilane saab paberi teksti/ ülesannetega täitmiseks, enam viida tundides läbi jaburaid kehakultuuri minuteid, nojah ja siis muidugi arvutivärk: puudusid e- kool, arvuti abil tehtud referaadid või meilpostkasti saadetud kodused tööd. Aga põhiline on jäänud samaks: tunnid kestavad 45 minutit, õppeveerandeid on jätkuvalt neli, hindamine toimub viiepallisüsteemis, negatiivseid hindeid vastatakse järele…
Olin kooliajal loomult elav ja tegutsemishimuline, vahel isegi mõneti kärsitu. Ent tagasivaade kooliaega paistab ka distansilt rõõmus ja helge ning ninakirtsutamiseks põhjust pole. Eks mahtus sinnagi pisikesi solvumisi või nügimisi, päevad polnud vennad, ehk oli see seotud päikese aktiivsuse, tõusude – mõõnadega või kuuseisuga, aga ei midagi sellist, millele ma ei mõtleks heatahtliku muigeta. Ma ei mäleta, et ükski õpetaja oleks meid kunagi alandanud, isiklikult solvanud või mõnitanud.
Ma olen varem pikalt kirjutanud klassijuhatajast, eesti keele ja kirjanduse õpetajast Helene Marie Teärest, kes on mulle siiani tööalaselt suurimaks eeskujuks. Tänu temale olen saanud teadmise, et seni kulgeb lapse (vähemalt teise kooliastmeni) koolitee vastumeelsuseta, kuni lapsevanemate ja õpetajate suhetes üksmeel valitseb. Jah, õpetaja Teärel on minu silmis siiani kuldne nimbus ümber pea.
Vene keelt andis meile Sinaida Reinart (Здравствуйте, Зинаида Петровна!), õpetaja, tänu kellele ma vene keelt hakkasin armastama. Ta oli alati heatujuline ja positiivne. Küllap sellepärst osalesin ma kord nädalas ka vene keele ringis. Me lugesime jutukesi ja luuletusi, mängisime vahvaid mänge ja kuulasime pehmetelt Кругозор´idelt Lenini ja Juri Gagarini esinemist või venekeelseid laule. Õpetaja Reinartil on suur metoodiliste materjalide kogu. Tema tunnid olid alati mitmekesised ja huvitavad.
Meie ajalooõpetaja oli Maie Opkaup. Tema tundides jäi mulje, et kell käib topeltkiirusel. Õpetaja jutustused olid niivõrd haaravad ja köitvad, et hea kuulmismäluga õpilasena ei teinud ma tavaliselt kodus õpikut lahti. Ja kodusest voosterdamisest hoolimata oli väga hea hinne taas garanteeritud. Lisaks oli õpetaja Opkaup alati väga maitsekalt riides: sobiv kostüüm, kingad ning ehted. Enne tundi oli naiselik uudishimu – mis tal täna seljas on?
Muusikaõpetaja Maimu Sepp oli üdini päikeseline inimene. Kui ma teda meenutan, tuleb silme ette tema ümar naerune nägu. Ükskord vahetasime Miljaga lastekoori tunni ajal kirjakesi. Teated polnud teab mis pakilised, aga põnev oli riskida ja kirju käest kätte toimetada ning vastust oodata. Ent õnnetuseks märkas Maimu Sepp meie sehkendamist. “Pole lugu, jääte pärast tundi ja kirjutate siis kumbki poolsada kirja,” otsustas ta rõõmsalt. Ei mingit pikka ja tüütut epistlit! Jah, mis tunnis tundus põnev, polnud seda pärast tunde enam teps mitte. Aga pääsu karistusest polnud. Nii me siis kirjutasime viiskümmend korda jah ning teist sama palju korda ei. Oli kindel, et järgmistes tundides oli kaks innukat lauljat rohkem. Tänu Maimu Sepale osalesin Tallinnas kolmel laulupeol, laulsin mudilas-, laste- ja naiskooris ning tüdrukute ansamblis.
Matemaatikat andis meile Edvi Jürison. Minu vaimusilmas nägi tema moodi välja Mary Poppins: suhteliselt pikk, sale, terava nina ja nägu raamivate tumeda lühikese poisipeaga. Ma kahtlustn siiani, et temas olid peidus sentsitiivsed võimed või oli ta hea tajuga, sest ta sai ilmeksimatult aru, kel on tunniks õppimata. Ja nii võis ta järjest 1, 2, 3 või isegi 4 korda järjest üht õpilast küsida ning ribarada puudulikke laduda, kuni asjaosaline õppima hakkas. Viilida polnud võimalik, vett ja vilet sai kõvasti. Ehkki õpetaja Jürison oli ametilt matemaatika- füüsikaõpetaja, andis ta tüdrukutele ka tööõpetust. Käsitöö kabinetiski valitses matemaatiline kord ja täpsus. Sahtlites karbike, kus nimekiri ja töövahendid: käärid, nõelapadi nõeltega, mõõdurihm, rätsepakriit ja harilik pliiats. Tüdrukute konspektidki olid täpsed ja korralikud. Tema innustusel osalesin ka käsitööringi töös.
Kunstiõpetuse õpetaja oli Valli Karu – pisut käreda häälega õpetaja. Mulle meeldis, et tundideks ei tulnud värve, pintsleid ja paberit kaasas kanda, vaid kõik vajalikud vahendid sai kunstiõpetuse klassist. Õpetaja Karu ei halvustanud kunagi ühtki maalijat- joonistajat, vaid innustas ja kiitis. Minu mäletamist mööda andis ta vanematele klassidele ka eesti keele ja kirjanduse tunde. Nüüd võite kaks korda arvata, kes käis kord nädalas kunstiringis. 😉
Keemiaõpetaja Silvi Puukar oli loomult pisut äkiline, aga ainet õpetas ta tõepoolest hästi. Mulle meeldis keemia ja mingil perioodil ma armastasin keemilisi võrrandeid ja valemeid tasakaalusada. Tema suust tulev kiitus tõstis otsekui paarkümmend sentimeetrit maast kõrgemale.
Inglise keele õpetajaid on meenutada lausa kaks: Marie Kärner ja Endla Nau. Mõlemad ühtviisi armsad ja heatahtlikud. Ei keelanud abi, kui vaja oli mõni välismaa kirjasõbra kiri inglise keelde tõlkida.
Tegelikult oli väga häid õpetajaid veelgi: Heino Tiidus, Irina Mulenok, Veiko Opkaup, Milvi Viss, Nikolai Sepp, Pilvi Kuulmata, Madis Ligi, Ärni Moorits… Ilmselt olid ka nemad veenvaks põhjuseks, et läksin alati rõõmuga kooli ning juba suve teisest poolest hakkasin kooli tagasi igatsema. Kõik nad püüdsid kausi ja kruusiga meile tarkust pähe valada ning meist paremaid- targemaid inimesi kasvatada.
Kui õpetajatele lisada toredad klassikaaslased ning vahvad ettevõtmised, siis summa summarum pole mul kooliajale küll vähimatki ette heita.
Karukell, kurvameelsuse rohi 