Ma olen viimasel ajal tõepoolest laisk blogija. Aga mul on selleks ka niksis- naksis kena vabandus – aasta algus oli pehmelt öeldes närviline. Õnneks on tänaseks see tobe olukord lahenenud ning ma olen jälle ühe kogemuse võrra targem. Ja inimeste suhtes hulga umbusklikum.
Millalgi sügisel märkasin, et kaubamaja ühes klaasboksis võetakse vastu tellimusi õmblustöödeks. Kuna järgneva poole aasta jooksul oleme palutud paarile- kolmele üsna esinduslikule üritusele, aga masust tingitud kokkuhoidu olen teostanud eelkõige iseenda selga- jalga arvelt, siis otsustasin asja uurida. Saingi boksis töötava kena prouaga jutule. Ta uuris, missugusest materjalist kostüümi õmmelda plaanin lasta ning kuuldes, et kangas veel ostmata ja ausat ülestunnistust, et olen vilets otsustaja, pakkus ostmisel abi. Lisas, et see pole talle suur vaev, kuna käib igal nädalal nagunii kangapoes. Juba paari päeva pärast käisin kanganäidisele heakskiitu andmas. Novembri keskel tegin ka 50% töö tegemise ettemaksu ja maksin raha kostüümi materjali eest. O sancta simplicitas! Usaldasin teda sedavõrd, et isegi ei küsinud kangaste ostutšekki… Vahetasime telefoninumbreid leppisime kokku, et kuna mul enne kevadet kiiret pole, siis lähema kuu jooksul asub ta tööle.
Ühel õhtul loetud NäoRaamatu tuttava postitus pani mind ebalema: tegemist olevat Õmblejannaga, kelle töö ei kannatavat mingit kriitikat! Aga käik tuttavasse klaasboksi pani südame lausa valutama – seinal seisis vaid lakooniline teade, et firma on oma tegevuse lõpetanud! Lihtsameelse sinisilmana ootasin uue aastani telefonikõnet, millal ja kus mu tellimus edasi areneb või vähemalt infot, kuidas ja kust ma raha ja kangad tagasi saan. Kõnet aga ei tulnud ega tulnud. Lõpuks haarasin ise härjal sarvist ja valisin Õmblejanna numbri. Järgnev tõstis vererõhu ja adrenaliini taevastesse kõrgustesse – telefoninumber polnud enam kasutusel. Teinepool soovitas käega lüüa ja raha korstnasse kirjutada, aga mina otsustasin vähemalt üritada. Kogu makstud summa polnud ju mingi köku- möki kommiraha. Hakkasin nuhk Albertiks ning ennäe, mu aktiivset guugeldamist ja suhtlusportaalides surfamist saatiski edu. Leidsin proua Õmblejanna abikaasa telefoninumbri. Ent senised ebameeldivad üllatused olid edasistega võrreldes vaid pojukesed. Pr Õmblejanna abikaasa kuulas mind ära ja keeldus kategooriliselt uut numbrit andmast, teises kõnes sain kuulda, et pr Õmblejanna kavatseb mind ahistamise (loe: abikaasale helistamise) eest kohtusse kaevata. Olukord oli niivõrd irreaalne, et võttis lausa pikaks ajaks sõnatuks.
Paar sõpra arvasid, et kui ei aita ussi- või püssirohi, tuleb pöörduda Võsapetsi poole, aga mulle ei sobinud see mõte enese eksponeerimisest teles mitte üks teps. Pöördusin meie tarbijaid kaitsvasse ametisse ja ime- imekest, see mõjus! Pr Õmblejanna kiri teatas, et temagi võttis omakorda ühendust Tarbijakaitseametiga ning see leidvat, et kaebus on alusetu, lisaks olevat kangad tegelikkuses poole kallimad, kui arvel näidatud. No tere- tere! Kirjutasin vastu, et minu esinadaja palub, et pr Õmblejanna saadaks ostutšeki või kuupäeva ning kaupluse nime, kust kanga osteti. Ta teeb ostust väljavõtte ja selgitab, mis oli tegelikkuses ostu hind ja kas esitatud arve on üldse tõene. Selle peale saabus proua Õmblejannalt kiri*, milles ta teatas, et Te võite selle kaasuse tekitada, aga minu firma on makseraskustes ja mul ei ole teile kohe seda raha mitte kusagilt võtta. Mul on samuti olemas advokaat kes jälgib asjade kulgu ja vajadusel esindab firmat kohtus.
Aga asjade kulg oli prouat sedavõrd hirmutanud, et järgmisel päeval postitas ta järgmise kirja*: Ma ei ole tõesti nahaal ega püüa teid petta. Lihtsalt loodan, et see jääb meie vahele. Mu mees viskas meid sisuliselt tänavale. Pidin otsustama kuhu ma lähen kolme lapsega elama. Firmaga oli nii, et ainult võlad ja ise panin koguaeg raha juurde. See et üürileandja silti maha ei võta on tema poolne sigadus. Mina olen kirjalikult tema poole pöördunud. Kuid kõik läheb hästi ja soovin teile kõike head. Leidsin ka õige kontonri ja saatsin teile raha ära. Et mõelge alati sellele kui rasketes oludes on tegelikult need kes võlgu jäävad ja kõik ei ole alati petised.
Jah, kangad ja raha sain lõppude lõpuks tagasi. Lisaks tundsin end juba veidi koletisena, kelle süül peab pere nüüd hädiselt kuuse all elama ja haljast sammalt näksima. Asi tundus lõpetatud… kuni Tarbijakaitseamet saatis mulle proua Õmblejanna neile saadetud kirja*: Tõepoolest käis klient meil ja tellis bleiseri ja seeliku ja topi. Pidi tulema novembri algul tagasi, kuid ei tulnud, kätte teda ka kuskilt ei saanud. Töötasin kuni 26.11.2011. Samuti olen kliendiga rääkinud telefoniteel ja kokkuleppinud kõiges, see, et ta selle teile üle andis on lihtsalt inetu temast.
-
makseraskustes firma on niivõrd helde, et märkis arvele ja kasseeris kanga hinna odavamalt kui see tegelikkuses oli;
-
tema arvates boksile andja sigatses, kuna jättis rentniku kontaktnumbri seinale, et segaduses kliendid saaksid kuhugi helistada;
-
vahetas kibekiiresti oma telefoninumbri, et hädalised teda kätte ei saaks;
-
keelas mul abikaasal uut telefoninumbrit anda ja ähvardas tülitamise pärast kohtuga;
-
helistas mulle varem, aga kui tegevuse lõpetas, mis ei saanud mind enam millegipärast kuskilt kätte;
-
arve koostas novembri keskel, aga ootas mind novembri alguses tagasi.
-
Ja lõpuks. Minust on inetu Tarbijakaitseameti poole pöörduda, aga tema näotust käitumisest ja katsest petta pole ridagi.
Heh, mu inimvihkamine ajas taas paar elujõulist võrsekest. Öeldaks, et targad õpivad teiste vigadest, rumalad iseenda omadest. Edaspidi kasutan teenendajat, kel on kolm usaldusväärset soovitajat, iseloomustus, täielik elulookirjeldus, kolm passipilti ja tervisetõend.
* Proua Õmblejanna kirjade kirjapilt muutmata kujul.
Karukell, kurvameelsuse rohi 