Hoolimata selle aasta lumevaegusest kulgeb advendiaeg nüüdseks juba teist teist nädalat nagu ka teist nädalat järjest toimub kõikides lastega peredes aktiivne päkapikuralli. Igal tööpäeva hommikul kuulan klassis elavat aruannet kui palju ja mida kellelegi sussi sisse pisteti.
Minu lapsepõlves kindlustas võitmatu nõukogude sõjavägi lastele igas mõttes turvalise lapsepõlve. Piir oli niivõrd hästi valvatud, et piseimgi päkapikk ei pääsenud aknale väiksematki kommi poetama. Jah, millest ei teadnud, sellest ei osanud ka unistada. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi piirist suutsid punase kuuega mehikesed lõpuks läbi murda. Niipea kui omal jalal seismine selge, esimesed sõnad suus ja päkapikkude olemasolu tuvastatud, jooksid jõuluaja saabudes mu varajased ärkajad esimese asjana aknale ootele jäetud sussi sisu revideerima. Reeglina oli seal komme, mandariine, apelsine või šokolaad, aga heldemail päevil ka tüdrukutele sobivat staffi.
Üheksateist aastat tagasi jõululaupäeval sõitsime jõululaupäeval mu õe pulma. Kuna me jõudsime tagasi suhteliselt hilja, polnud pikast päevatööst väsinud jõuluvana meid mallanud ära oodata ning oli lasknud päkapikkudel tüdrukute kingid poetada ehitud jõulupuu alla. Need olid kaks uhket umbes 70 sentimeetrist beebinukku, kes meenutasid tõepoolest ülekantud vastsündinud imikuid: prullakad põsed, kintsudel ja käsivartel lahked kummised rasvarullid, peod rõõmsalt rusikas. Pupede riietamisega polnud suurt muret, sest neile läksid selga tavalised titadele mõeldud kehakatted. Aga eriliseks lisavääruseks oli nende võime pöialt imeda, või vähemalt päka imemise mulje jätta. Jah, erinevas suuruses nukke oli me kodus ennegi, aga nii vahvaid ja tõetruid küll mitte. Sest õhtust alates oli tüdrukute kohustuslike rituaalide hulgas peale hambapesu ja ööriietesse pugemise ka nukulaste voodisse panemine. Ja kuna neil mängubeebidel veel omi voodeid polnud, siis võtsid preili Üks ja preili Kaks nad endale kaissu. Peagi selgus, et ma olen väga hoolimatu ja õel nukuvanaema. Kui läksin enne magamaminekut vaatama, kas mu piigadel tekk korralikult peal on, selgus et hiiglaslikud kaisukaaslased olid, käed- jalad laiali, hõivanud 2/3 voodist, jättes oma väsinud emad kikerdama järelejäänud kolmandikule. Hommikul tõusis põrandale tõstetud nukkudest suur tüli. See patiseis kestis kuni tüdrukud said sünnipäevaks tädi Tiia perelt nukukolakatele kingiks sobiva suurusega täispuidust voodid, kenad lillamustrilised madratsid ja padjad komplektina kaasas. Nüüd polnud karta, et isiklikel lastel hommikuti üle põse oleks jooksnud nukurusika punav jälg või pisarateni tõusnud kisa, miks mu “lapselapsed” taas põrandal külitavad.
Aga südametäiega ristitud kolakateks on need inimbeebi mõõtu nukud me omavahelises suhtlemises siiani jäänud. Kolakas resideeruvad nüüd tüdrukute kušettide voodiriietele mõeldud mahukates kastides.
Tüdrukute teismeea saabudes lootsin, et noorte neidude päkapikulembuse tõrjuvad välja hommikune meik ja mõtted poistest. Aga võta näpust – detsembri alguses olid õmmeldud sussid järjekindlalt ja viksilt aknapideme küljes.
Kui ma südamest lootsin, et üks lapsepõlve jaburus on ajaks, mil ise kolakaks sirgunud preili Kahel on ülikooli diplom taskus ning kah kolakaks kasvanud preili Ühe arstiõpingud on ekvaatori ületanud, lõppenud, siis eksisin ma väga. Eelmisel reedel rippusid vankumatute tinasõduritena puna- rohelised jõulusussid taas köögiaknal. Päkapiku andamit käis preili Üks lausa koos isaga ostmas. Ja hommikul ohkas ta tänulik- õndsalt: “Oo! Mul käisidki jälle päkapikud! Ma olen ikka tõesti hea laps olnud!” 🙂
Karukell, kurvameelsuse rohi 