Ajaloo prügikastist

Aeg- ajalt on tunne, et siin ilmas pole enam suurt midagi uudset ja imestamisväärset, kõike on nähtud- kuuldud. Aga näe, ikkagi on. Eile vaatasin telekast katkeid Põhja – Korea Suure Ülima Juhi ja Päikese Kim Jong- ili matustest: end peksvat, juustest katkuvat, halavat ja nutta röökivat inimmassi ning mul tekkis õõvastav tunne. Kuidas saab midagi nii pentsikut veel 21. sajandil toimuda? Suure Juhi elulugu pani õlgu võdistama – huvitav, kas keegi seda ulmelist muinasjuttu ka usub? Näiteks väidavad ametlikud elulookirjutajad, et Suure Juhi sündi Paektu mäel asunud onnis 1942. aasta veebruaris olevat kuulutanud ette pääsuke ja kahekordne vikerkaar ning tema sünnihetkel süttinud selges öötaevas uus kirgas täht. Edasi läheb veelgi jaburamaks. Tulevane diktaator olevat õppinud käima kolme ja rääkima kaheksa nädala vanuselt, ülikoolis kahe aasta jooksul õppides jõudnud ta kirjutada 1500 (ei eksinud nullidega, loe: üks tuhat viissada) raamatut ja luua kuus täispikka ooperit, mis olevat parimad kogu maailma muusikaajaloos. Ilmselt ta ei maganud ega puhanud, vaid üha kirjutas, komponeeris, kirjutas, komponeeris…

Ometi on ses palaganis midagi tuttavlikku minevikust. Nojah, kui nüüd pisut meenutada, siis omasime ise veel veerand sajandit tagasi küll tiba kahvatuma oreooliga riigijuhti.

Eks Ljonja (Leonid Brežnevi) üle sai juba tema eluajal nalja visatud. Tema 114 kirevat medalit- ordenit, neljakordne NSV Liidu kangelaseks nimetamine ning marssali ja armeekindrali auaste jätsid temast üsna eblaka mulje. Vahakarva näoga, suurte puhmaskulmudega paberilt teksti vaevaliselt mahapudistav (pikad ja kestvad ovatsioonid)  NLKP Keskkomitee peasekretär ja  NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees oli tegelikkuses haletsusväärne inimvare. Raamatuid kirjutas temagi, nüüdseks on selgunud, et tema eest tegid seda terve kamp valitud ajakirjanikke. Aga teadaanne Brežnevi surmast kõlas ikkagi uskumatuna – selline hiiglasliku riigi kõikvõimas juht ei saa ju lihtsalt surra! Leinanädal 1982. aasta novembris oli kogu riigis totaalne: kõik kinod, teatrid ja erinevad teised meelelahutusasutused olid suletud, raadiost ja televisioonist tuli vaid klassikalist nõukogude viiulimuusikat. 15. novembril paigutati meid suurde ruumi, kus pidime jälgima meie “hea” juhi koomilist ja pompoosset matusetseremooniat. Kõik Tartu tehased ja vabrikud üürgasid, autod seisatasid kokkuleppelisel hetkel ja lasid signaali. Vastu rindu ei taotud ja nutta ei ulunud ka keegi.

Brežnevi mantlipärija Juri Andropovi valitsemisaeg jäi uskumatult lühikeseks. Ma olin 1984. aastal esimest aastat ametis, kui elevil õpilased tulid õhtul mulle teatama, et õpetaja, nüüd on vist jälle vaba päeva oodata, telekast öeldi, et s e e Andropov on surnud. Kui Andropovi surm tundus veel pisutki ootamatu, siis teade Konstantin Tšernenko surmast ajas suisa naerma. Sestap polnudki väga imestada, kui 1985. aasta 10. märtsil, päris tükk aega enne kui ükski raadio- või telekanal teatas järjekordse “isakese” surmast, oli meil õpetajate toas kleebitud mustale paberile seltsimees Tšernenko pilt ja ajalooõpetaja oli jõudnud valmis kirjutada ka väärika nekroloogi. Kunagi tuli see nagunii ära teha. Kui uudis rahvale lõpuks teatavaks tehti, oli meil vaid vastav leinakirjades temaatiline stend seinale tagasi tõsta. Me olime selleks ajaks juba sedavõrd drillitud, et hommikuse pühaliku leinamuusika järgi võis aimata, mis tuuled taas riigis puhuvad.

Aga säravaid metalseid aumärke on suur Venemaal alati armastatud. Kümmekond aastat tagasi leidsime Hilbalt Aksli medalid, viimane – isegi veel originaalpakendis – 1995. aastal toonase Venemaa presidendi Vladimir Putini nimel sõjaveteranile teele saadetud. Viimane sama presidendi allkirjaga tervitus jõudis Aksli aadressil kuus aastat tagasi. Aksel ei saanudki tähtsat tervitust ise lugeda, sest seks ajaks puhkas ta juba viiendat aastat maamullas.

Päkapikkudest ja kolakatest ruudus

Hoolimata selle aasta lumevaegusest kulgeb advendiaeg nüüdseks juba teist teist nädalat nagu ka teist nädalat järjest toimub kõikides lastega peredes aktiivne päkapikuralli. Igal tööpäeva hommikul kuulan klassis elavat aruannet kui palju ja mida kellelegi sussi sisse pisteti.

Minu lapsepõlves kindlustas võitmatu nõukogude sõjavägi lastele igas mõttes turvalise lapsepõlve. Piir oli niivõrd hästi valvatud, et piseimgi päkapikk ei pääsenud aknale väiksematki kommi poetama. Jah, millest ei teadnud, sellest ei osanud ka unistada. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi piirist suutsid punase kuuega mehikesed lõpuks läbi murda. Niipea kui omal jalal seismine selge, esimesed sõnad suus ja päkapikkude olemasolu tuvastatud, jooksid jõuluaja saabudes mu varajased ärkajad esimese asjana aknale ootele jäetud sussi sisu revideerima. Reeglina oli seal komme, mandariine, apelsine või šokolaad, aga heldemail päevil ka tüdrukutele sobivat staffi.

Üheksateist aastat tagasi jõululaupäeval sõitsime jõululaupäeval mu õe pulma. Kuna me jõudsime tagasi suhteliselt hilja, polnud pikast päevatööst väsinud jõuluvana meid mallanud ära oodata ning oli lasknud päkapikkudel tüdrukute kingid poetada ehitud jõulupuu alla. Need olid kaks uhket umbes 70 sentimeetrist beebinukku, kes meenutasid tõepoolest ülekantud vastsündinud imikuid: prullakad põsed, kintsudel ja käsivartel lahked kummised rasvarullid, peod rõõmsalt rusikas. Pupede riietamisega polnud suurt muret, sest neile läksid selga tavalised titadele mõeldud kehakatted. Aga eriliseks lisavääruseks oli nende võime pöialt imeda, või vähemalt päka imemise mulje jätta. Jah, erinevas suuruses nukke oli me kodus ennegi, aga nii vahvaid ja tõetruid küll mitte. Sest õhtust alates oli tüdrukute kohustuslike rituaalide hulgas peale hambapesu ja ööriietesse pugemise ka nukulaste voodisse panemine. Ja kuna neil mängubeebidel veel omi voodeid polnud, siis võtsid preili Üks ja preili Kaks nad endale kaissu. Peagi selgus, et ma olen väga hoolimatu ja õel nukuvanaema. Kui läksin enne magamaminekut vaatama, kas mu piigadel tekk korralikult peal on, selgus et hiiglaslikud kaisukaaslased olid, käed- jalad laiali, hõivanud 2/3 voodist, jättes oma väsinud emad kikerdama järelejäänud kolmandikule. Hommikul tõusis põrandale tõstetud nukkudest suur tüli. See patiseis kestis kuni tüdrukud said sünnipäevaks tädi Tiia perelt nukukolakatele kingiks sobiva suurusega täispuidust voodid, kenad lillamustrilised madratsid ja padjad komplektina kaasas. Nüüd polnud karta, et isiklikel lastel hommikuti üle põse oleks jooksnud nukurusika punav jälg või pisarateni tõusnud kisa, miks mu “lapselapsed” taas põrandal külitavad.

Aga südametäiega ristitud kolakateks on need inimbeebi mõõtu nukud me omavahelises suhtlemises siiani jäänud. Kolakas resideeruvad nüüd tüdrukute kušettide voodiriietele mõeldud mahukates kastides.

Tüdrukute teismeea saabudes lootsin, et noorte neidude päkapikulembuse tõrjuvad välja hommikune meik ja mõtted poistest. Aga võta näpust – detsembri alguses olid õmmeldud sussid järjekindlalt ja viksilt aknapideme küljes.

Kui ma südamest lootsin, et üks lapsepõlve jaburus on ajaks, mil ise kolakaks sirgunud preili Kahel on ülikooli diplom taskus ning kah kolakaks kasvanud preili Ühe arstiõpingud on ekvaatori ületanud, lõppenud, siis eksisin ma väga. Eelmisel reedel rippusid vankumatute tinasõduritena puna- rohelised jõulusussid taas köögiaknal. Päkapiku andamit käis preili Üks lausa koos isaga ostmas. Ja hommikul ohkas ta tänulik- õndsalt: “Oo! Mul käisidki jälle päkapikud! Ma olen ikka tõesti hea laps olnud!” 🙂