Viimasel ajal on loodus kuidagi väga läbipaistvaks muutunud. Lehtpuud on kõik tänase seisuga raagus, isegi eelmise postituse jonnakas pärn on paari- kolme viimase nädalaga rutakalt oma rohelisest leheparukast loobunud.
Viimaste kümnenditega on üha läbipaistvamaks ja õhukesemaks kulunud, võiks lausa öelda – hääbunud, ka kohalik külaelu.
Kolmkümmend aastat tagasi ärkas majandikeskus askeldavalt nagu vilgas sipelgapesa. Autod vurasid hommikul ridamisi töökotta ja sealt edasi põldudele. Lähiümbruses töötas loendamatul hulgal piimalautasid ja suur sigala. Väiksemad lapsed viidi lasteaeda, suuremad läksid kooli. Isegi kui häda polnud teab kui suur, sai lohutust kohalikult arstilt. Vanemate inimeste jaoks oligi ambulatooriumis käimine pigem sotsiaalse suhtlemise paigaks – tohtril oli inimeste jaoks aega. Vahel on vaja inimene ju ära kuulata, hädad- vaevad taanduksid. Ja kui rääkimine valu- vaeva vähemaks ei võtnud, oli võimalus retsept näpus apteeki põigata ning ravimipudelist või tabletikarbist abi saada. Ka hambaarst ja juuksur olid käe- jala juures. Külas oli hiilgeajal lausa kolm kauplust ja kaks baari, tööpäeval sai isuline kõhu täis kohalikus sööklas. Eriti peen just polnud, ent asja ajas ära. Tänaseid kaevakanaleid kompentseeris kohalik kultuurimaja. Huvilised said osaleda erinevates huvialaringides, korda kuus sai jalga keerutamas käia kohvikklubis, noortele toimusid sageli diskod. Kaks korda nädalas oli võimalik kinos käia – 2 filmi per õhtu. Bussiliiklus Tartu ja Põlva vahel oli piisavalt sage. Ühepereelamuid kerkis ridamisi nagu seeni vihma ajal.
Aga praegu? Majandis toimunud koondamised on hommikuse liikumise teinud peaaegu olematuks. Enamus laudad on lõpetanud tegevuse, paljudel katuski sisse langenud. Viimane suurfarm on üle läinud inimjõuressursse mittenõudvale robotlüpsile. Ambulatoorium, hambaarsti kabinet ja apteek on suletud. Perearstile saamiseks tuleb helistada, aeg saada ja siis linna sõita. Kolm kauplust on kokku kuivanud üheks vinduvaks viletsa valikutega poekeseks, baarid on kinni, sööklat ja kino nooremad elanikud ei mäletagi. Bussiliiklus on peaaegu olematu. Side töötab napilt paar tundi hommikuti. Meile on jäänud veel rahvamaja, kus mingi tegevus käib, aga ka see on üsna kaootiline. Nojah, jäänud on veel raamatukogu…
Nüüd tahab kultuuriminister kehtestada tsensuuri ka raamatukogude tellimisnimekirjadele. Muidugi on vaja riigi raha säästa, aga mitte ei usu, et lihtsad maainimesed, kelle ainsaks meelelahutuseks on jäänud teler ja pehmekaanelised menuraamatud, häälestaks end nn väärtkirjandusele. Et meil on palju pensionäre, siis loetaksegi rohkelt kerget kirjandust – põhilugejaks on maal pensionär. Ilmselt saab sellise poliitika tagajärjeks raamatukogude külastuste järsk langus. Aga kui külastajaid pole, siis saab kulusid veelgi kokku tõmmata ning ka väiksemad maaraamatukogud kinni panna. Vaevalt, et sellise regulatsiooniga, mille jooksul soovitud raamat ei ole raamatukogust tasuta kättesaadav, toetame Eesti kirjastamist kui ka eesti kirjandust. Kokkuvõttes peletame ka need, kes täna loevad ja raamatukogus käivad, raamatukogudest eemale. Ja see, kas enamus ilmuvad Eesti autorite teosed on kõrgkultuur, võib küll kahelda.
See selleks. Veel enam paneb südant valutama kavandatav haldusreform. Tõenäoliselt liidetakse tulevikus meiegi omavalitsus kahe- kolme naabervallaga. Siis kaob ka valla keskus ning me muutume ühe hetkega ääremaaks. Edasi hakatakse koolielu korrastama ning nagu viimasel viiel aastal kadusid kolm lähikondset kooli, ähvardab kaardilt kaduda ka meie pika ajalooga kool. Ilmselt leitakse, et meie ilus, armas väike lastesõbralik kool pole enam jätkusuutlik.
Oh! Tundub, et hetkel on mõistlik võtta tulevikku üks päev korraga.
Karukell, kurvameelsuse rohi 