Leola tänava alumisel korrusel elas aastaid mu vanatädi Reet. Ta oli varakult leseks jäänud ega abiellunud enam kunagi. Miks, leinas ta oma varalahkunud abikaasat või ei leidunud pärast sõda väärikaid kosilasi, ei tea ma siiani.
Vanaisa õde oli oma loomult üdini heatahtlik inimene. Ta oli vaikne kuulaja: ei mäleta, et oleks kunagi kellelegi lugenud epistlit või kedagi hukka mõistnud. Minu mällu on ta jäänudki hallipäisena, ta käenahk oli pehme ja õhuke nagu siidpaber ning nägu kattis kortsude peenike võrgustik. Vanatädi soe ja pehme süli oli alati lastele kallistamiseks avatud.
Selleks, et pidev tööstaaž ei katkeks, pidi rohkem kui nelikümmend aastat tagasi noor ema lapse kolmekuuseks saades taas tööle naasma. Nõukogude naine oli töökas ning tubli – ei mingit kodus voosterdamist! Kui polnud südant abitut titat lastesõime pista, tuli leida turvaline hoidja. Emal polnud pikka saagimist- vaagimist – vanatädi Reet oli lapsehoidjaks loodud. Ema mäletas, et Reeda lastekasvatamise peamine kreedo oli – pea tuleb soojas hoida. Isegi soojas toas sättis ta magava lapse laubale räti või teki ääre. Tema selgitus oma teguviisile oli üsna lihtne: soojas hoitud pea aitab kaasa targa lapse kasvamisele.
Küllap sain ma oma pea soojadoosi lapsepõlves kuhjaga kätte, sest teismeliseiga tõi kaasa totaalse mütsipõlguse. Muidugi oli olukordi, mil mütsita kuidagi läbi ei saanud, näiteks suusatunnid. Aga suurema osa hilissügisest varakevadeni, mil normaalsed inimesed kandsid erinevaid peakatteid, lippasin ma ringi palja peaga. Ema hirmujutud külmetamisest tingitud tumedast tulevikust ei saavutanud soovitud eesmärki ega pannud mind mütsi mitte üks teps armastama. Lõpuks leidis ema hooliva liitlase. Hommikuti jälgis koduaknast mu mütsistatud peanuppu ema valvas pilk, klassiaknast passis klassijuhataja. Aga ka kogu see trall ei pannud mind meelt muutma. Mui tänava lõpus, kuhu enam muretseva ema silmad ei ulatunud, leidis tüütu peakate tee kotti ja paar maja enne kooli sealt jälle pähe. Valdav osa teest lehvis mu lakk lõbusalt tuules nagu küürselg- sälul. Ja nii iga ilmaga, isegi kui H2O taevast vedelal või tahkel kujul alla langes või tuul üsna rajult lõõskas. Pea ei valutanud kunagi ja haigegi olin üliharva.
Olgu selle vanatädi tarkusega pea soojas hoidmise kohta nagu on. Tulevikuks naiivsuse ja lapsemeelsuse säilitamiseks oli see vist üsna tõhus. Sest just seda pani mulle põlgusega pahaks üks mu blogisse eksinud juhukülaline, kes oma kommentaaris leidis, et ma naeruvääristan end ja jätan ajudeta blondiini mulje.
Eks ütle kasaegne rahvatarkuski, et maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. See kuri postitus võttis lihtsalt igasuguse himu kirjutada. Tekkis lausa mõte, et kustutaks kogu neli aastat minevikku lihtsalt ühe klikiga ära või sulgeks kogu blogi parooliga.
Mis ma ikka oskan ütelda? Saagu see siis selgeks räägitud. Isiklikud blogid on avalikud paigad, tahad või mitte, aga enne olen ma iseenda üle muigav tegelane, kui madalalaubaline tigedik, kes võõrasse virtuaalpäevikusse anonüümselt inetusi loobib. Kõik on ju lihtsamast lihtsam. Kui ei meeldi, siis palun ära loe! Maailm on niivõrd kirev ning mitmekesine, et paiku, kus vananeda on rohkem, kui leitud ebameeldiv lugemisvara internetiavarustes.
Karukell, kurvameelsuse rohi 