Viimasel ajal on postkasti juurde üha harvem asja. Kõik arved on tellitud virtuaalsesse kirjakasti, sinna maabuvad ka kõik sõprade kirjad ja tööalased teavitused, ajalehti ei telli me kokkuhoiupoliitika tõttu juba paar aastat ning erinevad postimüügifirmad on veendunud, et sellise koonerdava tellija peale pole mõtet oma klantspaberil katalooge raisata. Ent korra nädalas jalutan rohelise hoiukasti juurest siiski läbi, sest Preili Kahe sõbranjedel on kombeks kaugelt ning veel kaugemalt välisreisidelt talle kodusel aadressil postkaarte saata. Ja need tuleb ära tuua enne, kui ilm ja aeg need loetamatuteks muudavad.
Kolmapäeval hilisõhtul sõitsin pärast lastevanemate koosolekut ka igaks seitsmeks juhuks postkasti juurest läbi. Ja oh imet!, seal oligi kiri, pisiasjadeni täpne aadress ning isiklik nimi peal. Väljas oli päris pime, aga uudishimu ajas üle ääre. Huvitav, kes mulle vaevaks võttis kirjutada? Ajasin autos salongi nirus valguses oma kärsitud näpud ümbriku ääre vahele ja libistasin kirja lugemiseks välja.
No tere- tere! Välismaise pealkirjaga krediidiandja pakub mulle lihtsat, painlikku ja ilma lisatasudeta eralaenu 1600 €, aastaintressiga üle 30 %, palub viisakalt vaid täita taotlusblankett, saata see postikuluta ning jääda käsipõsakil ja keel ripakil taevamannat (loe: raha) ootama(et siis minna seda ohjeldamatult laristama).
Kulmud tõmbusid imestusest ja meelepahast juustepiirini. Ma tean, et s e e oli kõigest pakkumine. Aga ikkagi… Hei, kodanikud krediidiandjad! Kahjuks ei suuda mind inspireerida laenu võtama ka see rõkkavalt rõõmus ja silmnähtavalt õnnelik perekond te värvilisel infolehel. Samas tekib küsimus: kust pagana kohast te ikkagi mu koduse aadressi saite?
Huvitav, kas info permanentsest rahapuudusest levib infrapunase kiirena laenuhaideni?
Jääb loota, et prügikast oskab paremini väärt teenusepakkumist hinnata.
Karukell, kurvameelsuse rohi 