Lapsepõlve Orissaares Sadama tänava hakul mere ääres asus Pioneeride park. Vähemalt nii kutsuti seda maa- ala, mis tegelikkuses ei vastanud inimeste traditsioonilisele arusaamale pargist. Kõrge ja pika sireliheki taga oli üksjagu õunapuid (võib – olla olid tublid pioneerid kunagi istikud mulda pannud?), mis kuulusid eikellelegi ja samas kõigile. Park oli ütlemata põnev paik. Suurte põlispuude harude vahele pandud põikpuule oli keegi riputanud kaks kiiku. Seal käisime kiikumas, erinevas küpsusastmes õunavissid või priskemad ja mahlasemad ubinad hambus. Eriti lustlikuks läks pärast jaanipäeva, mil hein oli lastele vaat et rinnuni. Valdavalt kerahein ja timut – mis lust oli pika tiheda heina sees kummargi või käpuli peitust mängida ja “kodupesas” selili silmad taevas ja ninas südasuvine küpsemine. Juulikuus oli keegi nobenäpp heina maha niitnud. Niidus andis mängudeks uut ainest. Igaüks kuhjas enda koduks võimalikult suure heinakuhila. Sellest tüdinud, korraldasime vägeva heinasõja. Sellised helged ja soojad mälestused.
Miks ma sellest kirjutan? Ma ei mäleta, et pärast seda heinas roomamist, rullimist ja lamamist oleks ükski puuk mind himustanud. Ma ei teadnud puukborrelioosist, entsefaliidist ja isegi puukide olemasolust vähematki. Sel suvel käisin rabas ontlikul laudteel jalutamas ja leidsin enda õrnalt ihult koguni kolm puuki. Mitmed mu tuttavad on borrelioosiga pikka ja kurnavat võitlust pidanud.
Nüüd pasundatakse, et avastatud on veel üks puukide poolt levitatav tõbi, mis tekitab pikaaegset kõrget palavikku. Uuel haigusel puudub seni veel nimi. Yale´i ülikooli ja Venemaa epidemioloogiainstituudi uurijad teavad, et puugid levitavad keeritsbakterit Borrelia miyamotoi, kes on borrelioosi tekitava Borrelia burgdorferi kauge sugulane.
Huvitav, miks puugid nii mürgiseks on muutunud ja miks neid viimasel ajal nii palju on? Kas inimene on oma väetamise ja mürgitamisega midagi tasakaalust välja viinud või soosib kulupõletamiskeeld puukide levimist?
Nojah, ilmselt tuleb järgmisel aastal siiski vaktsineerimine ette võtta.
Selleks aastaks on puukidega vististi ühel pool, aga eelmise nädala laupäeva öösel kostus läbi avatud akna ritsikate ja tirtsude rütmilist saagimist. Mitte, et mul selle siristamise vastu midagi oleks, ent kalender näitas 1. oktoobrit. Eks ole kummaline – oktoobrikuu ja ritsikalaul?
Selline värviline ja mahe sügis siis.
Karukell, kurvameelsuse rohi 