Täna avaldavad mu ametkaaslased pealinnas meelt õpetajate kesise palga pärast.
Poolteist kuud tagasi hõikas üks mu kunagine klassiõde üle NäoRaamatu, et tal on piinlik lugeda õpetajate vigisemist oma palga pärast – egas nemad ole ainukesed töötajad Eestis, kõik tegevat tööd ning saavad selle eest tasu, tavaliselt pedagoogidest tunduvalt vähem. Näiteks tema suure kaubandusketi kassamüüjana.
Ma olen viisakas inimene, aga oh kuidas ma oleksin tahtnud talle vastata: Vaata, armas X, Sina jätsid keskkooli pooleli, läksid mehele, lõid pere ja sünnitasid lapsed. Pärast lühikest koolitust asusid kaubandusse tööle. Minu otsesed erialaõpingud on kestnud üheksa pikka aastat, lisaks täiendkoolitused (viimase viie aasta jooksul üle üheksasaja tunni). Ma loodan, et see ei kõla väga ülbelt, aga kas on mõte lõpetada ülikool, kui tunduvalt madalama haridusega inimesed sinust enam teenivad? Ma olen vanemõpetaja (mida tähendab vanemõpetaja staatuseni jõudmine ja selle hoidmine, on ise teema), töötan ülekoormusega, samas jääb mu töötasu alla vabariigi keskmise palga. Ma taha sugugi ei alaväärista poemüüja rasket tööd, aga kas võrdsuse printsiip pole võrdluseks pisut kohatu? Hämmastav on see suhtumine, et ei peagi palka tõstma, sest teised saavad ka vähe. Mu palk pole viimasel kolmel aastal sentigi tõusnud, aga hinnad… Ametlik statistika väidab, et ainuüks viimase aastaga on toit kallinenud enam kui 9,3%, eluase 7,3% ja transport 7,4%.
Õpetajatele on peale pandud suur töö- ja vastutuskoorem. Lisaks normkoormusele lisandusvad järelevastamise ja järeleaitamise tunnid, arenguvestlused, erinevad töökoosolekud, tundide ettevalmistamine, töökavade tegemine, eKooli tundide kandmine, vihikute parandamine, enesetäiendamine, õpilaste ettevalmistamine olümpiaadideks, osalemine erinevatel konkurssidel ja klassiväline töö. Kuna meie koolis puudub huvijuhi ametikoht, siis korraldavad me õpetajad nurisemata ja tasustamata ka kõik ülekoolilised üritused ning neid pole sugugi vähe. Poolteist tundi annan ma igal nädalal tasuta, sest muidu tuleks oskusaines rakendada liitklassi, aga algklassides on ju ained omavahel tihedalt integreeritud.
Peeter Kreitzberg nentis hiljuti, et naljaga pooleks võib öelda, et on inimesed, kes saavad lilli, ja inimesed, kes saavad lilli ja raha, ning inimesed, kes saavad ainult raha. Õpetajad on meie ühiskonnas need, kes saavad ainult lilli.
Õpetaja amet on vist üks väheseid, kus tuleb ise materiaalselt rohkelt panustada. Mu meesisend saab igal aastal töökohalt riided ja jalatsid (ühe aasta komplekt maksab umbes mu kuupalga), tal on ametiauto ja töötelefon. Õpetajalt eeldatakse, et ta näeb tööl välja esinduslik, aga viimasel ajal on isegi hambaraviks raske raha säästa, riided on sageli hangitud second-hand-kauplusest. Koolitustele sõidame tranpordikopentsatsioonita ja päevarahata, hiljem anname ka ärajäänud tunnid või asendame tasuta täienduskoolitustel osalevaid kolleege, lapsevanematega suhtleme enamasti isikliku telefoniga. Kuidas sa ikka ütled vanemale, et vabandage, mu kõnearve tiksub, rääkige rutem või tulge kooli? Paar nädalat tagasi jäi üks mu laps keset koolipäeva haigeks. Ei ole vaja olla selgeltnägija, et ära arvata, kes ta koju viis. Selliseid sõite tuleb ikka üsna sageli ette. Mul peab olema pabertaskurätt, tühi vihik või liim neile õpilastele, kel seda pole, sest kaua sa kannatad pilti, kui lapse nina alt nire allapoole ripub või ta vajaliku töövahendita tunnis istub. Ma ei küsi koolilt värvilist või valget paberit õppevahendite valmistamiseks, kanamune, soola, suhkrut, äädikat või toiduõli katsete läbiviimiseks, ei loe raha, mis lapsevanemailt klassipiltide või erinevate piletite eest saamata on jäänud. Kui sünnipäevalapsele pole tähtpäeva tähistamiseks komme kooli kaasa antud, siis soovitan tal silmad ära kuivatada, pistan rahatähe pihku ja saadan poodi magusa järele. Ma ei ole selleks kohustatud, aga empaatiatunne on isiklikust rahast tähtsam. Ei saa lihtsalt andmata jätta, ehkki otsest sundust pole.
Õpetajana käin ma oma õpilastega sageli teatris, kinos, muuseumis, ekskursioonidel. Näiteks Suure Munamäe tornis olen lastega käinud väga palju kordi. Muidugi imetlen ma hunnitud vaadet Haanja kõrgustikule, aga iga kord maksan ma selle vaate lastele tutvustamise eest 2,5 hetkelist raha. Elistvere loomapark küsis mult 2,56 ja Tallinna Loomaaed 3,2 raha, sest mul polnud klassis nõutud 20 õpilast… Nii saan ma ikka- jälle karistatud laste loomaaeda ja -parki või mujale sõidu organiseerimise ja giiditöö tegemise eest.
Mul on kurb, sest paljudel inimestel on haridustöötajate palgast rääkides kohe vastus varrukast võtta – tuleb hakkama saada, sest kõik elavad halvasti.
Sotsioloog Andrus Saar kirjutas Õpetajate Lehes (Nõukogude aja jäänuk – suhtumine õpetajatesse): “Õpetaja pidavat olema maa sool. Eks ta olegi, kuid mulle tundub, et soolavarud on juba ammuilma otsa saanud. Töö käib inertsist. Riigijuhid vist arvestavad tõsiasjaga, et õpetajad on kannatlikud, ning küllap kehutab neid olukorda mitte lahendama asjaolu, et õpetajad ei kipu välismaale tööle. Seega, las taluvad. – – – Olen väsinud lugemast väiteid, et raha ei ole. Õpetaja ei ole süüdi, et kuigi Eestis kulutatakse Euroopa Liidu keskmisest rohkem raha haridusele, jääb õpetajate palk niruks. Väide, et õpetajate palgatõusuks ei jätku raha, väljendab nii suhtumist õpetajatesse kui ka süsteemitut ja saamatut pikaajaliste sihtideta hariduselu juhtimist. Näib, et kõik muu on tähtsam kui haridussüsteemi keskne tegelane – õpetaja. Kuid just tema ei tohiks olla haridusökonoomika ohver, see rida eelarves, kust saab kokku hoida.” Suur aitäh Teile, härra Saar, mõistmise eest!
Ja selle kõige talumiseks on mul ainult üks põhjendus – ma armastan tõesti oma tööd.
Karukell, kurvameelsuse rohi 