Hei hopsti!
Suhteliselt närviline, rahutu ning töine septembrikuu alguse lainepikkus on nüüdseks üle elatud. Tänaseks on tunniplaan ja argirutiin paika loksunud ja isegi varahommikused ärkamised pole enam nii vaevalised. Eks ole neid kooli alguseid olnud ka juba üksjagu, nii et harjutamiseks ja harjumiseks on aega olnud.
Viimasel ajal juhtun oma blogisse millegipärast üha harvem. Lihtsalt elu kulgeb liiga tavapärast trampliini pidi ja lihtsalt kribada kirjutamise pärast pole kah mõtet. Aga kui millestki muust rääkida/ kirjutada pole, päästavad alati kaks igihaljast ning ajatut teemat – tervis ja ilm. Eks tuleb tänagi sama kesiselt läbi ajada.
Nüüdseks olen rohkem kui paar nädalat vaat, et polikliiniku stammkunde olnud. Palun mitte mingit hingematvat kaastunnet! Ma ei tunne end sugugi põdura ega viletsana, olen terve nagu purikas! Aga nagu ma juba kirjutasin, avastas perearst, et mu isiklik toimik on suhteliselt “kõrge vanuse” kohta liiga õbluke ning suunas mind erinevate arstide juurde sisemaailma avastama. Ega ma palju vastu puigelnudki, seda enam, et töökoht on aastakümneid mu eest tervisekindlustust maksnud, nii et hingeliseks profülaktikaks läbin selle kadalipu.
Gastroskoopiat tehes veendusin, et tsirkuses mõõganeelajana tööd ma tõenäoliselt ei saaks. Pealtvaatajad jookseksid inetuid krooksuv- öökivaid häälitsusi kuuldes laiali ning pärast mu etteastet oleks rohkelt koristamist. Protseduur pole kaugeltki nii hirmus nagu seda erinevates foorumistes kirjeldatakse, end teist korda seda läbi teha siiski ei soovi. Umbes kaks minutit otsatut abitust, mil keha toimib sinu soovidest ja tahtmistest küsimata sootuks omasoodu.
Eelmisel nädalal tulin polikliinikust tagasi suu peas nagu kapsaraud. Ma võin küll väliselt sarnaneda tüüpilise Tori tõugu masaja tõuhobusega, aga ultraheli tuvastas, et seespidiselt olen ma igati väga kaunis inimene: kõhunääre normaalse suuruse ja struktuuriga, sapipõis kaunilt pirnikujuline, sisaldis kajavaba (mis see ka iganes ei tähendaks), sapiteed laienemiseta, maks, põrn ja neerud normaalse suuruse ja struktuuriga. Loen ja imestan, missugune kaunis ja harmooniline siseelu mul on. Nüüd tuleb veel oodata ära tulemused laborist, et veenduda – minu ainus puudus on mõnikümmend ülekilo.
Aga ilm on sügiseselt tujukas. Pole uut siin päikese all! Taevas võib naeratada päike, aga kümme minutit hiljem ladistab sadada. Kodu on rõske ja jahe, aga kuna meil enam oma voli kütmiseks pole, siis tuleb oodata, mil ülemused kütteperioodi alguseks loa annavad.
Karukell, kurvameelsuse rohi 