Horisontaalne nädalavahetus

Vanemad ja targemad ütlevad, et kui oled üle neljakümne ning kuskilt ei valuta, oled tõenäoliselt  surnud. Selle teooria järgi olin läinud nädalavahetusel vägagi elus.

Perearstid väidavad, et õhk me ümber on erinevatest viirustest paks. Kui toit ja uni tasakaalus ja täisväärtuslik ning suuremat närvipinget just kukil ei kükita, siis peaksid need nähtamatud pahad batsillid suuremat kahju tegemata tervest organismist mööda kulgema. Käsi südamel: toitumus on mul normis, unega on kah asjad korras, mured… eks ma ikka pisut vaevan end Preili Kahe pärast, kes teadmata ajaks kuskil kaugel Ühendatud Kuningriikides pesitseb. Kõik kanaemad ju tahaksid kogu hingest, et saaksid pehme padjaga lastel ees, taga ja kõrval seista, neile paari relvastatud turvamehi palgata või nad ebameeldivate hoopide kaitseks vähemalt turvaliselt mullikilesse pakkida. Aga see on ka tõepoolest kõik, mis mulle hetkel väikese murekortsu otsmikule veab. Nii et närvipingest tingitud stressiga ma suurt praalida ei saa.

Nüüd algab kiun, kräun ja hala! Eh, viimaste postituste valguses ei paista ma enam terve ja tubli kepslev kitseke. Olen hakanud eakohaselt terviseteemadel heietama. Igatahes kui meesisend reedel koolituselt naasis, ootas teda horisontaalselt lääbakil abikaasa. Oli tunne nagu oleks mu kõhus kontserdiks sisse seadnud Väägvere pasunakoor, vats valutas ning süda oli paha ja jalad olid pehmed nagu keedetud spagetid. Ja siis hakkas tõeline kempsuralli. Kõik, mis tahkelt suhu pandud, leidis vedelal teel erinevalt kõrguselt tagasitee. Ma juba diagnoosisin mõttes endal viirusliku kollatõve, gastriidi, haavandtõve, kõhunäärme põletiku, soolesulguse, soole infektsioonid või parasiidid, kõhukelmepõletiku või veel mõne hullema tõve. Pühapäevaks oli selge, et toitumis-, une- või närvilisuseprobleemid vaevavad ka isakaru – ebameeldivad süptomid olid üle kandunud tallegi.

Kui normaalsed emad pakivad lapsele ühikasse kaasa kotlette ja kurgipurke, siis mina varustasin nädalavahetuseks koju tulnud Preili Ühte teadmata allikalt hangitud kõhutõvega.  Vaat selline anomaalia.

 * Mu hea sõbranna Aili tegi verbaalse märkuse: pole ma nii terve ühti kui kelgin. Armas Aili, mul on suus proteesid, kõrvas kuuldeaparaat, rinnakus südamestimulaator ning ringi sõidan juba viiendat aastat ratastoolis. Nüüd sai see siis lõpuks ausalt ja otse välja öeldud! 😉

Traditsioonilistel teemadel

Hei hopsti!

Suhteliselt närviline, rahutu ning töine septembrikuu alguse lainepikkus on nüüdseks üle elatud. Tänaseks on tunniplaan ja argirutiin paika loksunud ja isegi varahommikused ärkamised pole enam nii vaevalised. Eks ole neid kooli alguseid olnud ka juba üksjagu, nii et harjutamiseks ja harjumiseks on aega olnud.

Viimasel ajal juhtun oma blogisse millegipärast üha harvem. Lihtsalt elu kulgeb liiga tavapärast trampliini pidi ja lihtsalt kribada kirjutamise pärast pole kah mõtet. Aga kui millestki muust rääkida/ kirjutada pole, päästavad alati kaks igihaljast ning ajatut teemat – tervis ja ilm. Eks tuleb tänagi sama kesiselt läbi ajada.

Nüüdseks olen rohkem kui paar nädalat vaat, et polikliiniku stammkunde olnud. Palun mitte mingit hingematvat kaastunnet! Ma ei tunne end sugugi põdura ega viletsana, olen terve nagu purikas!  Aga nagu ma juba kirjutasin, avastas perearst, et mu isiklik toimik on suhteliselt “kõrge vanuse” kohta liiga õbluke ning suunas mind erinevate arstide juurde sisemaailma avastama. Ega ma palju vastu puigelnudki, seda enam, et töökoht on aastakümneid mu eest tervisekindlustust maksnud, nii et hingeliseks profülaktikaks läbin selle kadalipu.

Gastroskoopiat tehes veendusin, et tsirkuses mõõganeelajana tööd ma tõenäoliselt ei saaks. Pealtvaatajad jookseksid inetuid krooksuv- öökivaid häälitsusi kuuldes laiali ning pärast mu etteastet oleks rohkelt koristamist. Protseduur pole kaugeltki nii hirmus nagu seda erinevates foorumistes kirjeldatakse, end teist korda seda läbi teha siiski ei soovi. Umbes kaks minutit otsatut abitust, mil keha toimib sinu soovidest ja tahtmistest küsimata sootuks omasoodu.

Eelmisel nädalal tulin polikliinikust tagasi suu peas nagu kapsaraud. Ma võin küll väliselt sarnaneda tüüpilise Tori tõugu masaja tõuhobusega, aga ultraheli tuvastas, et seespidiselt olen ma igati väga kaunis inimene: kõhunääre normaalse suuruse ja struktuuriga, sapipõis kaunilt pirnikujuline, sisaldis kajavaba (mis see ka iganes ei tähendaks), sapiteed laienemiseta, maks, põrn ja neerud  normaalse suuruse ja struktuuriga. Loen ja imestan, missugune kaunis ja harmooniline siseelu mul on. Nüüd tuleb veel oodata ära tulemused laborist, et veenduda – minu ainus puudus on mõnikümmend ülekilo.

Aga ilm on sügiseselt tujukas. Pole uut siin päikese all! Taevas võib naeratada päike, aga kümme minutit hiljem ladistab sadada. Kodu on rõske ja jahe, aga kuna meil enam oma voli kütmiseks pole, siis tuleb oodata, mil ülemused kütteperioodi alguseks loa annavad.

Ei tea, kas kõigeks aega jätkub?

Leidsin ühest blogist intrigeeriva nimekirja – kriipsuta läbi, mis tehtud*:

• lõpetanud keskkooli (eh, kõrgkool on, aga keskkooli pole);
• suitsetanud;
• suudelnud(siin tuleb meelde lühim anekdoot: süütu vanaema);
• kalal käinud (…ja kala ka kätte saanud);
• midagi tobedat kogunud (korduv, mul on vist kalduvus);
• rokkontserdil käinud (on selline veider maaväline kogemus);
• kedagi omakasupüüdmatult aidanud (kuidas siis muidu!, iseloomult juba selline aitaja- tüüp);
• alkoholi joomisest mäluauku saanud (proovitud, enne hakkab halb);
• ühe päevaga vähemalt kolme filmi vaatanud (korduv);
• üle 36 h magamata olnud (korduv);
• kellelegi valetanud;
• kokaiini teinud;
• mõnes aines läbi kukkunud;
• tornaadot näinud;
• keemilisi narkootikume teinud (narkootikumidega puutuvad igasugused kokkupuuted, isegi lähemalt näinud pole);
• matustel käinud (rohkem kui tahtnuks);
• end ära põletanud;
• suusareisil käinud (suusatamisega suhted puuduvad);
• lennukiga lennanud (naudin!);
• endale sisse lõikanud (viimati paar päeva tagasi);
• parimat sõpra omanud (nendega on mind õnnistatud);
• vangis olnud;
• arreteeritud olnud;
• koolist poppi pannud(kes poleks?);
• vaimuhaiglas olnud (elu on vahel küll paras vaimuhaigla);
• kõiki “harrypottereid” vaatanud (ma sain esimese filmiga vaevu hakkama);
• kasiinos mänginud (näpud eemale hasartmängudest!);
• valedetektori testi teinud (ei kippunud Tõehetke- saatesse);
• delfiinidega ujunud;
• meremaailmas käinud;
• lugenud rohkem kui 20 raamatut aastas (kas te teete nalja, 120 oleks küsimist väärt);
• Euroopas käinud (… ja läheks veel);
• peale 12 eluaastast värviraamatut värvinud (veel üsna hiljuti);
• operatsioonil käinud (three times);
• taksoga sõitnud (viimasel paarikümnel aastal paraku mitte);
• näinud Washingtoni monumenti (aga väga tahaks);
• omanud alkoholi- või uimastiprobleemi;
• rusikavõitluses olnud (vägivald pole mulle omane ja kui keegi mind lööb, siis panen käed näo ette, vastu ei suuda lüüa);
• hamstrit omanud (pärast esimest katset loobusin igaveseks);
• surfanud;
• juukseid värvinud (siia tuleks lausa tihe rägastik peale tõmmata);
• end tätoveerinud (ilmselt ei tätoveeri ka tulevikus);
• raamatukogust raamatu(id) varastanud (1983. aastal “laenasin” ühe ajalehe, aga see ei kvalifitseeru ilmselt raamatuks).

* Vastamisel aus.

Mnjah, arenguruumi veel on, eksole! 😉