Pere globaalne kokkuhoiupoliitika on sundinud mind sel aastal eemale hoidma kõigist äridest, kauplustest, poodidest ja poekestest, laatadest ning väljakuulutatud erinevatest suur- ja väljamüükidest. Meesisend toob palutud toidukraami ning kui silme ees pole otseseid pole ahvatlusi, pole ka mingeid võimalusi libastuda.
Halada tahaks! Täna käisin sundkorras Põlvas ning otsustasin natu- natuke piiluda ringi kaubamaja teisel korrusel. Ja ausõna, ei saanud üle ega ümber – nagu tugeva magnetiga vedas mind kingariiulite juurde. Ja seal nad kelmikalt kükitasidki: imeilusad, suviselt elegantsed valged rihmikud. Ma tõepoolest üritasin mõtelda vaestele Somaalia nälgivatele lastele, Hilba maja puuduvale korstnale, külmkapis huikavale hetkelisele tühjusele, aga nagu ütelnuks Sipsik – “mere kutse” oli niivõrd tugev, et ma lihtsalt seisin ja jõllitasin neid kingi äratehtult üksisilmi nagu olnuks need Tuhkatriinu ihaletud kristallkingakesed. Jah, ma tegin seda, mida mõistlik inimene sel puhul ikka teeb – viskasin lõpliku otsuse saamiseks vasekarva eurosendiga kulli ja kirja. Et kui on kull, siis ostan need kingad, ja kui on kiri, siis ostan ka need kingad, aga kui sent jääb serviti seisma, siis lähen joonelt autosse ning sõidan kohemaid koju. See tundus täiesti õiglane otsus ning ma lootsin kogu südamest, et münt jääb tõepoolest serviti seisma. Aga saatusel oli valgete käimade ja minuga oma plaan ning saatusele vastu tõrkuda pole mõtet. Münt kukkus tasakesi pehmele põrandakattele… ja keeldus kangekaelselt serviti seisma jäämast. Vahet polnud, oli see siis kull või kiri. Seega tuli mul resigneerunult kingale müüja käest paarilist paluda ning raskelt ohates kassasse maksma minna.
Minu plaanid olid täiesti siirad, ent saatus on kord juba ebaaus! 😦
* Otsuse tegemisel inspireeritud Astrid Lindgreni “Rasmus, Pontus ja Lontu” raamatust.
Karukell, kurvameelsuse rohi 