Hei hopsti! Aeg on vahepeal nii kiiresti lipanud, et blogi jaoks pole taas põrmugi aega jäänud. Ja tõenäoliselt on saabuv augusti lõpp ning septembri algus veelgi rutulisemad. Nagu õpetajatel ikka uueks kooliaastaks valmistumine: erinevad koosolekud, klassi korrastamine ja töökavad, lisaks aia- ja metsasaaduste hoidistamine ning kohustuslikud Hilba etüüdid a´la niidan- kakun- koristan.
See nädal tõi mulle külalise Lustlikust Lapsepõlvest – Leena, Hullu Muhu Vanaeide, nagu ta end naljatamisi ise nimetab. Ta pole kaua kodust kaugemale saanud, seetõttu proovisin talle maksimaalselt Põlvamaa ilu, võlu ja vaatamisväärsusi demonstreerida. Pikka punast vaipa küll vastuvõtuks maha ei rullinud ja orkestritki polnud, aga tema siinoleku päevad oli tihedalt sisustatud. Käisime Setu ja Maanteemuuseumis, Piusa liivakoobastes, Ilumetsa meteoriidikaatrit vaatamas, jalutasime Meenikunno rabas ja Taevaskojas, sõitsime Saatse säärel üle Venemaa piiri ja imetlesime kahekordset vikerkaart ning parvetasime Lonnyga mööda Ahja jõe paisu. Õhtuti grillisime Hilbal, ketrasimesime vanu ja lahkasime käesolevat aega ning naersime nii palju, et kõhu vahelihas oli krambis. Jah, vahel on värskendav kohata inimest, kel on sama veregrupp ja hingamine.
Me elu õied ei ole viimasel ajal koju jõudnud. Preili Üks rabab end haiglas ribadeks ja preili Kahe on toimetus taas tanki tõstnud (või on ta omal soovil sinna pugenud – iial ei või teada). Aga see on asi, millest avalikult ei tohi veel rääkida, millest saab ehk varsti lugeda. Ent elu on korduvalt näidanud, et nende pärast liigselt muretsemiseks pole põhjust. Nad saavad hakkama.
Kas ma olen väga edev, kui kirjutan, et sain sel aastal teist korda tunnustada? Tegelikult teeb igasugune kiitus õnnelikuks ja annab juurde rohkesti energiat. Kellele ei annaks?
Aga positiivselt energiat muutusteks andis ka viimane vereproov. Imelik küll, magus pole mu toiduvalikutes sugugi eelistatud artikkel, aga hoolimata sellest on mu veresuhkur taevastesse kõrgustesse tõusnud ning see näitab, et nüüd on aeg teha nii toitumises kui ka liikumises kardinaalseid kannapöördeid. Nüüd tulebki välja, et asju ei saa parandada enne, kui need pole katki läinud. Nojah, cтарость не радость… Ma ei väsi kordamast, et keegi pole täiuslik ja mina olen selle täiuslik näide.
Ilmateade lubab järgmiseks nädalaks uut kuumalainet. Olgu tervitatud taevased jõud! Mulle meeldib, sest vihmast tulenev rõskus on juba elamisse ja õhtuti ka luudesse- kontidesse sättinud. Oleks oma olemine, teeks ahju või kaminasse tuld, aga selle oma tahtmiseni kulub veel teadmata kaua aega.
Tuleks end juba tasapisi hakata harjutama varajaste ärkamistega, sest hommikuste pikalt voodis lebotamiste aeg saab kohe- kohe läbi.
Karukell, kurvameelsuse rohi 