Akutrelli ja punnivinnata

Tänane postitus on teemal, millest mulle tegelikult üldse avalikult rääkida- kirjutada ei meeldi – seksist. Mitte küll o t s e s e l t, aga äärest- veerest kaudselt siiski.

Ma olin vist neljane, kui vanemad mulle pähe istutasid mõtteseemne, et kallis laps, kas poleks tore, kui sa endale õe või venna saaksid. Jah, mis mul ikka selle vastu väga olla saanuks? Mida teab üks neljaaastane ikka imikutest? Beebid olid eemalt armsad nagu suured nukud. Seda, et beebi pidevalt karjub, kakab, röhitseb, toob mulle kaasa kohustusi, mind sunnitakse temaga oma mänguasju ning suurt hulka vanemate tähelepanu jagama, ei osanud ma loomulikult hingestki ette näha. Ma olin tite hankimise mõttest lausa nii innustunud, et hakkasin sinisesse plastmassist vedurisse beebi ostmiseks raha koguma. Selline legend oli meie kodus: lapsed on nagu saiapätsid riiulil, kui raha koos, mine ja vali õige välja. Jäiga mänguasja katusesse oli isa noaga lõiganud pika avause, kust ma siis rublaseid münte veduri päratusse kõhtu libistasin, ikka venna ostmise ülla ja õilsal eesmärgil. Mitu korda nädalas käisin vanemailt kinnitust saamas, kas nüüd ometi on vedur lapsepoe külastamiseks parasjagu raske. Ma olin nii naiivne, et ei märganud oma sipelgapihalise ema kolmekordelt paisunud taljet.

Kui tite “ostmise” aeg kätte jõudis, selgus kurb tõik – poisid olid poest lootusetult otsa saanud. Mul tuli nurisemata leppida väikese kiilaspäise ja hambutu õega. Kompensatsiooniks osteti mulle esimene jalgratas. Sinakasroheline, abirataste ja toredasti heliseva kellaga.

Tänapäeval teavad juba lasteaialapsed, kuidas soojätkamine käib. Paar aastat tagasi kogesin, et viiesed võivad pereelu mängida väga ehedal moel. Pole imestada -televisioonis pole erootilised stseenid ka päevasel ajal mingi eriline haruldus. Minu lapsepõlves oli tsensuur meedias väga karm. Tundus, et juba pikem suudlusstseen kindlustas filmile märgi: alla 16- aastastele keelatud. Mu isiklik meesisend oleks omal ajal peaaegu koolist välja visatud, sest ta jäi vahele aluspesus ja trippidega sukkades seksika naisega taskukalendriga. Sestap polnudki imestada, et ma kasvasin üles nagu lihtsameelne lillelaps, kes uskus siiras usus veel 11- aastasena, et lapsi ostetakse beebipoest, nad kasvavad kapsalehe all või toovad neid kured.

Ma ei mäleta, kes klassiklaaslastest- sõbrannadest mu sinisilmsusesse ja õndsasse teadmatusse mõra lõi, aga hästi on meeles, et kuuldu tekitas tugeva šoki. “Valgustusele” järgmisel päeval istusin eesti keele tunnis, vaatasin oma imetletud klassijuhatajat ning mulle tuli meelde, et tal on tervelt kaks last. See tähendas tõlgitult, et niipalju seksi, niipalju lapsi – ta on kaks korda millegi nii ropu ja rumalaga tegelenud… Varsti pärast seda leidsin raamaturiiuli tagumisest reast sinna laste eest varjule tõstetud Paloheimo, Rouhonkoski ja Rutaneni “Avameelselt abielust” ja  rohkete piltidega venekeelse sünnitusabi õpiku. See lugemisvara oli ema arvates põhjalikult peitmist väärt.

Kes nüüd arvab, et ma keelatud vanu teki all- pimedas aegu taga igatsen, eksib väga. On loomulik, et lapsed saavad teada, kuidas elu jätkamine käib. Juba 4. klassis õpitakse inimese paljunemisorganeid.  Aga mõne asjaga on küll pisut üle vindi keeratud. Ei meeldi mulle see “Kumm on seks!” reklaamikampaania, mitte ei meeldi.  “Tšau, naine! Kas sina oled üks nendest, kes ei kanna ise kummi kaasas? Öeh! Pole kummi kaasas? Teeks niisama? Misasja? See on sinu otsus. Ma ei laseks ühtki uut tulijat ilma kummita ligi! Miks peaksid seda tegema sina? Kumm on reaalselt ja tegelikult ainus asi, mis kaitseb. Kas sa tead ka, mitu protsenti Eesti naistest kummi kaasas kannab? Kaheksateist! A, mis sul viga on? Kui teemaks tuleb seks, siis palun jäta meelde! Tao endale pealuu sisse: kumm on seks!”

Kena on, kui tänu sellele valgustustööle tõesti mõni soovimatu laps vähem peaks sündima või mõni suguhaigus ära suudetakse hoida, siis on igatahes eesmärk täidetud. Klipp annab selge loosungi: kumm rahakoti vahele, sest ei tea iial millal seksiks minna võib… Paneme koolitüdrukule pinalisse pliiatsile, pastakale, joonlauale ja liimipulgale lisaks ka ühe preservatiivi? Kelleltki väga hea mõte: hakkame nüüd koolis siis kondoomide olemasolu kontrollima.  Vähemalt bussis – niikuinii üks kontrollimine,  las näitavad siis koos piletiga ka kondoomi ette. Või komblus- kondoomipolitsei, kes kontrollib tütarlastel kummi olemasolu ja selle puudumisel surub kondoomi kotti.

Kui  keegi nüüd minu arvamust küsiks, siis see on varateismeliste jaoks üks bravuurne ja nõme reklaam, mis saadab välja küll valesid signaale. Ükski normaalne naine ei maga kontvõõraga ning püsisuhtes pole tavaliselt kondoomi vaja. Ma eelistaksin küll suvalisele kirepalangule kuskil labrakal või pargipingil mahedat muusikat, küünlaid, pokaali veini, roosi õielehti ja laia voodit.  Nojah, tänapäeval defineeritakse truudust sootuks teistmoodi ja  partneridki vahetetataksi aeg- ajalt tihedamini kui sokke.

Ja veel: miks noored mehed otsekui vabastatakse kummi omamise vastutusest?

Ma olen vist ajast ja arust, vanamoodne ja mahakandmisele määratud fossiil ega püüa enam maailma muuta. Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse.

Kingafriik tegutseb jälle*

Pere globaalne kokkuhoiupoliitika on sundinud mind sel aastal eemale hoidma kõigist äridest, kauplustest, poodidest ja poekestest, laatadest ning väljakuulutatud erinevatest suur- ja väljamüükidest.  Meesisend toob palutud toidukraami ning kui silme ees pole otseseid pole ahvatlusi, pole ka mingeid võimalusi libastuda.

Halada tahaks! Täna käisin sundkorras Põlvas ning otsustasin natu- natuke piiluda ringi kaubamaja teisel korrusel. Ja ausõna, ei saanud üle ega ümber – nagu tugeva magnetiga vedas mind kingariiulite juurde. Ja seal nad kelmikalt kükitasidki: imeilusad, suviselt elegantsed valged rihmikud. Ma tõepoolest üritasin mõtelda vaestele Somaalia nälgivatele lastele, Hilba maja puuduvale korstnale, külmkapis huikavale hetkelisele tühjusele, aga nagu ütelnuks Sipsik – “mere kutse” oli niivõrd tugev, et ma lihtsalt seisin ja jõllitasin neid kingi äratehtult üksisilmi nagu olnuks need Tuhkatriinu ihaletud kristallkingakesed. Jah, ma tegin seda, mida mõistlik inimene sel puhul ikka teeb – viskasin lõpliku otsuse saamiseks vasekarva eurosendiga kulli ja kirja. Et kui on kull, siis ostan need kingad, ja kui on kiri, siis ostan ka need kingad, aga kui sent jääb serviti seisma, siis lähen joonelt autosse ning sõidan kohemaid koju. See tundus täiesti õiglane otsus ning ma lootsin kogu südamest, et münt jääb tõepoolest serviti seisma. Aga saatusel oli valgete käimade ja minuga oma plaan ning saatusele vastu tõrkuda pole mõtet. Münt kukkus tasakesi pehmele põrandakattele…  ja keeldus kangekaelselt serviti seisma jäämast. Vahet polnud, oli see siis kull või kiri. Seega tuli mul resigneerunult kingale müüja käest paarilist paluda ning raskelt ohates kassasse maksma minna.

Minu plaanid olid täiesti siirad, ent saatus on kord juba ebaaus! 😦

* Otsuse tegemisel inspireeritud Astrid Lindgreni “Rasmus, Pontus ja Lontu” raamatust.

Töökoht tsirkusesse?

Ma olen sest vist juba kirjutanud, et olen s i i a n i suhteliselt terve inimene. Mõned nibin- nabin külmetused, pisikesed mädavillid varvastel, muremügarad turjal või harv peavalu… Viimasel vastuvõtul nentis perearst, et mu isiklik toimik on vanuse kohta sobimatult õhuke – napilt paar lehekest. Tarvitses vaid nimetada, et alates märtsist on mul kõhus alaliselt nüri ja tuim valu, sain nagu nipsti suunamiskirja gastroskoopiasse ehk siis rahvakeeli seletatult tuleb mul minna mõõka neelama. Öäk!

Kui peab, siis peab. Aga tuleb tunnistada, et juba sellele mõtlemine tekitab minestamiseelse tunde: palun piserdage, ma ei toibu niipea! Preili Üks ja erinevad foorumid ei teinud ka oma teadmiste- hirmujuttudega asja kergemaks.

Hee, kui ma nüüd neljapäeval ellu jään, võiksin lõdvalt minna kandideerida  tsirkusesse …mõõganeelajaks. 😉

Time out hakkabki lõppema

Hei hopsti! Aeg on vahepeal nii kiiresti lipanud, et blogi jaoks pole taas põrmugi aega jäänud. Ja tõenäoliselt on saabuv augusti lõpp ning septembri algus veelgi rutulisemad. Nagu õpetajatel ikka uueks kooliaastaks valmistumine: erinevad koosolekud, klassi korrastamine ja töökavad, lisaks aia- ja metsasaaduste hoidistamine ning kohustuslikud Hilba etüüdid a´la niidan- kakun- koristan.

See nädal tõi mulle külalise Lustlikust Lapsepõlvest – Leena, Hullu Muhu Vanaeide, nagu ta end naljatamisi ise nimetab. Ta pole kaua kodust kaugemale saanud, seetõttu proovisin talle maksimaalselt Põlvamaa ilu, võlu ja vaatamisväärsusi demonstreerida. Pikka punast vaipa küll vastuvõtuks maha ei rullinud ja orkestritki polnud, aga tema siinoleku päevad oli tihedalt sisustatud. Käisime Setu ja Maanteemuuseumis, Piusa liivakoobastes, Ilumetsa meteoriidikaatrit vaatamas, jalutasime Meenikunno rabas ja Taevaskojas, sõitsime Saatse säärel üle Venemaa piiri ja imetlesime kahekordset vikerkaart ning  parvetasime Lonnyga mööda Ahja jõe paisu. Õhtuti grillisime Hilbal, ketrasimesime vanu ja lahkasime käesolevat aega ning naersime nii palju, et kõhu vahelihas oli krambis. Jah, vahel on värskendav kohata inimest, kel on sama veregrupp ja hingamine.

Me elu õied ei ole viimasel ajal koju jõudnud. Preili Üks rabab end haiglas ribadeks ja preili Kahe on toimetus taas tanki tõstnud (või on ta omal soovil sinna pugenud – iial ei või teada). Aga see on asi, millest avalikult ei tohi veel rääkida, millest saab ehk varsti lugeda. Ent elu on korduvalt näidanud, et nende pärast liigselt muretsemiseks pole põhjust. Nad saavad hakkama.

Kas ma olen väga edev, kui kirjutan, et sain sel aastal teist korda tunnustada? Tegelikult teeb igasugune kiitus õnnelikuks ja annab juurde rohkesti energiat. Kellele ei annaks?

Aga positiivselt energiat muutusteks andis ka viimane vereproov. Imelik küll, magus pole mu toiduvalikutes sugugi eelistatud artikkel, aga hoolimata sellest on mu veresuhkur taevastesse kõrgustesse tõusnud ning see näitab, et nüüd on aeg teha nii toitumises kui ka liikumises kardinaalseid kannapöördeid. Nüüd tulebki välja, et asju ei saa parandada enne, kui need pole katki läinud. Nojah, cтарость не радость… Ma ei väsi kordamast, et keegi pole täiuslik ja mina olen selle täiuslik näide.

Ilmateade lubab järgmiseks nädalaks uut kuumalainet. Olgu tervitatud taevased jõud! Mulle meeldib, sest vihmast tulenev rõskus on juba elamisse ja õhtuti ka luudesse- kontidesse sättinud. Oleks oma olemine, teeks ahju või kaminasse tuld, aga selle oma tahtmiseni kulub veel teadmata kaua aega.

Tuleks end juba tasapisi hakata harjutama varajaste ärkamistega, sest hommikuste pikalt voodis lebotamiste aeg saab kohe- kohe läbi.