Isegi siilile on selge, et suve selgroog on selleks aastaks murtud. Kombainid müttavad põllul, linnulaul on juba pikemat aega asendunud tirtsude ja ritsikate saagimisega ning pihlamarjad punavad juba puus. Termomeeteri punane niit on viimased nädalad päeva nagu kleebitud kolmekümne soojuspügala ligi. Viimaste paari aasta ilma võiks tulevasteks aastateks kopeerida- kleepida. Siin- seal möllab äike ja sajab, aga meil pole juba paar nädalat tilkagi taevast alla tulnud. Laupäeva öösel tulime onu juurest Raplamaalt. Kosel parkisime auto tee äärde, sest vihmasadu oli niivõrd intensiivne, et kojamehed jäid pühkimisega ilmselgelt hätta. Teed polnud näha ja edasi sõita olnuks liiga riskantne. Tartus ei sadanud, aga tee äärsed loigud andsid märki, et vihma oli sealgi tulnud. Koduvalla teed olid tolmused ja kuivad. Ei oskagi öelda, kas siin elavad patused või pühakud. Maitse üle ei vaielda! Kellele ei meeldi, istugu keldris, aga mulle igatahes see kuum ja kuiv ilm sobib!
P. S. Parema käe sõrmeotsad on kuumade kurgipurkide tõstmisest hetkel tundetud. Kokku tänaseks 43 purki – pole paha…
Karukell, kurvameelsuse rohi 