Tänane linnasõit tegi mind hirmus kurvaks. Üks üdini armas, õdus ja sõbralik poeke on oma uksed jäädavalt sulgenud. Põlva raamatuäri on läinud kõige igaviku teed. Esialgu ei tahtnud mõistus leppida kurva teatega: KAUPLUS SULETUD. Kummaline kiri ajas aru pärima alumisest kauplusest ja seal teati kinnitada: “Ei tulnud enam ots- otsaga kokku, ei majandanud ära. Suleti alaliselt.”
Meie raamatupood polnud selline moderne paik, kus saanuks pehmel sohval lesida ja aromaatset kohvi rüübata, aga müüjad olid tagasihoidlikult abivalmid ning sõbralikud. Juba uksel haaras ahvatlev trükivärvi lõhn ja mindi tabamatu fluidum. Raamatukauplus oli mulle nagu kingituste kiirabi – kui häda käes, sai sealt alati abi.
Mul on meeles, kui Põlva raamatukauplus laiutas terve sajandivanus rootsi punases majas kogu esimesel korrusel. Siis koliti kultuurimaja kahte tuppa. Sealt edasi läks olukord järjest ahtamaks. Vana Võru tanava puumaja teise korruse kaks toapugerikku, siis vaid üks miniatuurne toake – raamatud kuhjatud üksteise peale, riiulid nii triiki, et raske soovitud trükist leida… Ja nüüd siis lõplik hääbumine.
2000. aasta aprillist lõpetas tegevuse Valga linna raamatupood, Raplamaal pandi viimane raamatukauplus kinni juba 2003. aastal, selle aasta jaanuaris suleti viimane Ida- Virumaa raamatupood Jõhvis. Nüüd on ka Põvamaa keskus raamatupoetu. Lihtne aritmeetika, liida, lahuta, korruta ja jaga kuipalju, ütleb – ideaalidest ja missioonitundest kauplus majandatud ei saa. Paraku tõmmatakse ikka kitsastes oludes koomale mitte toidu, vaid raamatute ja meelelahutuse pealt. Hinge harib ka raamatukogu ja telekas, söömata ei oska inimene olla. Nüüd jääb vaid kesine valik kaubamajas ja Selveri värvikirev, kuid suhteliselt üksluine raamatulett.
Mis ei võiks riik ja maavalitsus väikeseid raamatukauplusi pisut doteerida?
Süda valutab pisut. Oleksin pisut heldem ostja pidanud olema.
Karukell, kurvameelsuse rohi 