Üks kolleeg küsis hiljuti, kuidas minuga juhtub eriliselt naljakaid lugusid. Ei ole ma küll mingi eriinimene. Küllap juhtub iseäralikke lugusid ka kõigi teistega, aga enamus inimesi ei räägi neist. Nad kardavad oma juhtumistega rumalatena näida või ei oska vahejuhtumitest mõnusas võtmes rääkida. Aga võib – olla on mul tõepoolest riskideks pisut kõrgem konsendratsioon ja seetõttu võime jamadesse sattuda.
Eelmist nädalat vürtsitas koguni kaks halenaljakat lugu, mis pani mind aktiivse päikese ja aju töö omavahelises suhtes mitte enam nii kindel olema. Olgu öeldud: järgnevalt loetut ei maksa praktikas ise järele proovida! See võib lõppeda mõnele kodumasinale või endale mentaalselt.
Neljapäeval otsustasin tubli olla ja Hilbal meheraasukesele üllatuse teha – murulataka ära niita. Ma olen tehniliselt muidu üsna taiplik, aga muruniitja korpuse kõrguse reguleerimist pole siiani võtnud vaevaks selgeks õppida. Pärast paari meetrit vuristamist selgus, et hein jäi ikka liiga pikk, ilmselt oli viimati tiigitagust niidetud. Minu pikad ponnistused ja reguleerimiskatsed lõppesid fiaskoga – muruniiduk lebas lõdvalt kõhuli murul, igasugused katsed teda kõrgemale tõsta luhtusid. Aga nii lihtsalt ma ei murdu, see ei takistanud mind tööd alustamast. See oli väga jõhker niitmine! Muruniiduk oli nagu teismeline kurjategija, kes puikles igal võimalikul viisil kongi minemast ning keda tuli jõuga nügida, tõugata, lükata. Ma olin kangust täis ja karmi käega nagu diktaator Aleksander Lukašenko ega allunud tema provokatsioonidele. Pärast kolmandat ringi tilkus särk seljas, tõenäoliselt nägin ma välja nagu keedetud vähk. Paar korda olin juba käega löömas, aga mõte avanevale anomaaliale: pool murust on ülimadalalt ja pool… kuidas nüüd öelda – normaalselt niidetud, sundis jätkama. Naisterminaator tegutses: muld ja muru aina lendasid. Ja nii läkski 1000 m² niitmiseks pooleteistkümne tunni asemel kolm. Jah, ma olin läbi nagu mongoli- tatari sõdalane pärast päratult pikka sõjakäiku, väsinud, selili kui sitikas. Viimane pilk tehtud tööle pani mind kangestuma – maa nägi välja nii nagu oleks seal ratsavõistlust peetud. Velvo õhtul naeris ja ütles, et selle platsiga on nüüd sügiseni hooletu. Muruniiduki terad olid lootusetult nürid. Ma ise olin sest tujuka masina taltsutamisest nii võhmal, et magasin lausa viis tundi jutti.
Reedel olin jõudnud oma koristamisaktsiooniga magamistuppa. Aknad kiiskasid puhtusest, kardinad olid pestud ja tagasi akende ette riputatud, voodikastid ja -alune kraamitud. Lõpuks otsustasin ka lambavillase teki ära pesta. Ent kuidas mahutada 2 x 2 meetrit kohevust pesumasinasse? Hetkeks genereeris mu üleküpsenud aju plaani: mis oleks, kui lõikaks teki pooleks ja pärast õmbleks taas kokku? Lõigata polnuks raske, aga õmblemise mõte ei tundunud ülearu ahvatlev. Ja siis olin nagu kangekaelne karu “Tare- tarekese” muinasjutus: “Küll ma mahun, küll ma tarekesse mahun!” Pakkisin teki võimalikult väikseks pambuks, panin istuli pesumasina ette ja aitasin füüsiliselt jalgade jõul tekil masinasse mahutuda. Trumlisse ta lõpuks sai, aga pesuprotsessi käivitamiseks tuli veel pesumasina uks vägivalda kasutades kinni saada. Kerge see polnud.
Olgu öeldud, et masin ägas ja oigas, aga sai teki pesemisega ikkagi hakkama.
Homme saame kasvuhoonest kaks esimest punast tomatit. Oma kurki oleme söönud juba kaks nädalat. Kolmandik juulikuust ongi kuhugi haihtunud.
Karukell, kurvameelsuse rohi 