Kes oleks arvanud, et tänapäeva urbaniseerunud, globaliseerunud, digitaliseerunud ja moderniseerunud maailmas jäetakse midagi juhuse hooleks? Ei, ei, ei! Kõigele on mõeldud. Paha tuju? Asjad ei laabu nii nagu sooviks? Raha vähe? Tööd pole? Abikaasa petab? Lapsed raisus? Naabrid on tüütud? Kehakaal teeb liiga? Lotos ei võida? Teeme selle kõik korda – vaid näpuliigutusega. 😉
Lihtsalt vajuta*: make-everything-ok.com
Vastutuse tagajärgede eest võtab igaüks ise.
Viimasel ajal olen niru blogija. Kui isegi väga tahaks kirjutada, siis seda õiget tunnet pole. Paar puhkusenädalat on läinud töönädalatega võrreldes üsnagi äraspidiselt. Vana hea ööloom on tagasi! Loen, vaatan telekas või istun arvuti ees varahommikuni, hommik algab minu jaoks umbes nii pool üksteist – ilma mingite südametunnistuse piinadeta, tõega. Seejärel kulgen padjatriibud näos umbes tund aega kohvitassi seltsis ja ärkan lõplikult. Muidugi mahub igasse päeva ka natuke töiseid askeldusi: hoidistamist, muru niitmist ja rohimist. Jah, kui praegu oleks au minna härra presidendi vastuvõtule, siis tuleks kätlemiseks panna paksud villased käpikud kätte. Maasikate puhastamine, tomatite lehtede- kasvude murdmine ja muru katkumine kohtadest, mis niiduki jaoks on liiga tundlikud, on mu ilusad pehmed “intellektuaali” käed muutnud kriitikat mittetaluvaiks. Muide, kummikindaid pole mu sõrmed kunagi armastanud. Aga kuna juba homsest alustan iga- aastast ulatuslikku aktsiooni nimega suurpuhastus, siis on pesemist- puhastamist rohkesti ning küllap rohurohelised ja marjapunased parkunud käed saavutavad oma endise värvi ja tavapärase tekstuuri.
Aga nüüd siis tänase eriskummalise pealkirja juurde. Viimaste nädalate kuum ilm ei ole mu mõistusele sugugi degenereerivalt mõjunud. Vildakas ja vigane pealkiri on inspireeritud hiljutisest jaaniööst.
Keerutasime umbes kella üheni tantsu. Prillid jätsin targu ette panemata, sest sellises öös on ikka asju, mida üksikasjalikumalt näha on piinlik. Ups! Mõni ontlik pereema, kes va hundijalavett on rohkem tarbinud kui tohiks ja nüüd abituna murul ukerdab või mõned selgelt alaealised, kes aasta valgemal ööl end kõikvõimalikulkombel liiga täiskasvanuna üleval peavad. Uljus igas sammus ning hingetõmbes. Eks suureks saamist tuleb harjutada ja seda ei anna vahel edasi lükata. Täpsemalt detailidesse ei soovigi laskuda. Nojah, küllap polegi jaaniöö viisaka kniksu ja kraapsu tegemiseks sobiv paik. Niisiis: kui ei meeldi ja häirib, ära vaata.
Kodus klõpsasin teleka käima, sest nagu öeldud – kombekast päevaplaanist ei peeta siin kodus lugu ning uni ei tule ühegi nupule vajutamisest. Kohalik riigitelevisioon lasi lustlikke tantsulugusid, ekraani äärel saateks sms- i teel saadetud tervitused.
Ma olen üdini korrektne õigekirjas, kui asi puudutab vestlusi või sõnumeid. Tean, et täpitähtede ja vajalike tühikute kasutamine võtavad sõnumites lisaruumi, aga hoolimata sellest ei suuda ma neid kasutamata jätta. Ekraanilt loetu tekitas mus tõelist hämmeldust. Toolilt päris maha ei kukkunud, aga tundus küll nagu oleks rohkem kui pooled kirjutajad vaid paar talve lünklikult külakoolis käinud! Lokkav keeleline lohakus ja keelereeglite eiramine. Koha- ja eesnimed väikeste tähtedega, samas jaanipäev valdavalt millegipärast suure algustähega, rohked kaashäälikuühendi ja klusiilide pikkuste õigekirjavead, ütte eiramine… Iga inimene võib vabalt kasutada oma kirjas loomingulisust, aga kas seda peab avalikult üle riigi tegema? Võib – olla olid sõnumisaatjad mudilased, kel tarkust veel taga nõuda, võib – olla olid tervituse toksija silmad jaaniöö hämarusest töntsid või näppude koordinatsioon joodud jaaniõllest nõrk. Aga võib ka olla, et sõnumisaatjad olid Soomest pühadeks jaanipäeva pidama tulnud eestlased, kel kahe keele vältused kõnes ja kirjas segi kippusid minema. Lohutus ehk seegi.
Seega – maha keelepedandid- dinosaurused, õigekirjafüürerid ja muidu vigisejad. Eks ta vist maitse asi ole. Elagu vabadus ja loomingulisus!
Kurb küll, aga päevad tiksuvad juba lühemaks ja ööd pikemaks.
Karukell, kurvameelsuse rohi 