Maitse asi

Isegi siilile on selge, et suve selgroog on selleks aastaks murtud. Kombainid müttavad põllul, linnulaul on juba pikemat aega asendunud tirtsude ja ritsikate saagimisega ning pihlamarjad punavad juba puus. Termomeeteri punane niit on viimased nädalad päeva nagu kleebitud kolmekümne soojuspügala ligi.  Viimaste paari aasta ilma võiks tulevasteks aastateks kopeerida- kleepida. Siin- seal möllab äike ja sajab, aga meil pole juba paar nädalat tilkagi taevast alla tulnud. Laupäeva öösel tulime onu juurest Raplamaalt. Kosel parkisime auto tee äärde, sest vihmasadu oli niivõrd intensiivne, et kojamehed jäid pühkimisega ilmselgelt hätta. Teed polnud näha ja edasi sõita olnuks liiga riskantne. Tartus ei sadanud, aga tee äärsed loigud andsid märki, et vihma oli sealgi tulnud. Koduvalla teed olid tolmused ja kuivad. Ei oskagi öelda, kas siin elavad patused või pühakud. Maitse üle ei vaielda! Kellele ei meeldi, istugu keldris, aga mulle igatahes see kuum ja kuiv ilm sobib!

P. S.  Parema käe sõrmeotsad on kuumade kurgipurkide tõstmisest hetkel tundetud. Kokku tänaseks 43 purki – pole paha…

 

The earth be filled with children

Täna on mul himu minna oma mälestustega tagasi nii umbes kakskümmend viis aastat.

Preili Üks andis esimest korda oma olemasolust aimu üsna ebameeldival hetkel. Osalesin 1986. aasta novembrikuus Noorte Õpetajate Nõukogu vabariikliku aktiivi kokkutulekul. Viru hotellis, kus meid majutati, oli lõunaosariiklasele ainulaadne võimalus Soome televisoonist vaadata missivalimisi, aga kuna kogu minu maailm pöörles ja tiirles, süda oli paha ja iiveldas, siis veetsin kogu õhtu horisontaalasendis. Kirusin noobli hotelli peent kööki ja sööki, aga paari nädala pärast sai selgeks, et toidu ning söömisega polnud sel südamepahal küll vähematki ühist – iiveldamine muutus igapäevaseks.

Kakskümmend viis aastat tagasi ei osanud keegi Nõukogude Eestis rasedustestidest veel unistadagi. Sestap seadsin sammud naistearsti juurde, kes tekkinud kahtlusi kinnitas. “Kas te soovite selle lapse alles jätta?” jahmatas valge kittel mind otsekohese küsimusega. Mul oli hooliv mees, kodu ja töö, ma armastasin ja olin armastatud. Ma oli selle aja kohta pere loomiseks täpselt õiges eas. Mis pagana pärast ei pidanud ma oma last tahtma?

Tegelikult valdasid mind kahetised tunded. Ma olin õnnelik, aga samas tekitas eesseisev elumuutus mus parasjagu hirmu, ebakindlust, kahtlusi ja segadust.

Olgu öeldud, et iiveldamine ja oksendamine saatsid mind truult kõik need üheksa pikka kuud. Kolmandaks raseduskuuks olin nii nõrgaks ja kõhnaks jäänud, et arst otsustas mind kümneks päevaks haiglasse kosuma saata.  Haiglas olles mõistsin ma ka arsti šokeerivat küsimust. Palatiga ühe koridori peal asus protseduuride tuba, kus rasedusi katkestati. Igal hommikul ootas seal suur kamp nukrate nägudega noorikuid. Polnud ka imestada. Tol ajal puudus koolis igasugune seksuaalkasvatus, rasedusvastaste vahendite valik oli pehmelt öeldes kesine ning tulemuseks oli, et abortide arv ületas mitmekordselt sünnituste arvu. Abordi tegemine ei maksnud midagi, aga abitute häälitsuste järgi, mis sest ruumist palatisse kostsid, polnud see tõenäoliselt kõige valutum (narkoosita) protseduur.

Mul oli varajane, vahepealne ja hiline rasedustoksikoos. Kuna mul midagi jätkuvalt sees ei seisnud ja kaalukõver tõusis grammihaaval, ennustas dr Allas, et tita, arvatavasti tüdruk,  on suhteliselt väikese sünnikaaluga.

16. augusti õhtul otsustasime minna Velvo ja Aimega peretuttavate juurde telekast poolakate kultussarja  Kaalul on rohkem kui elu vaatama. Päeval oli sadanud vihma, aga õhtu oli soe ja päikseline. Stanislaw Mikulski alias Hans Klossi osav spioniseerimine jäigi sel õhtul nägemata. Poolel teel said mu valged saapad vett täis – sünnitusveed tulid ära. Kuidas siis nii? “Mul on veel rohkem kui kümme päeva tähtajani aega,” proovisin enda õigustamiseks protesteerida. Me olime kõik kolmekesi ühtviisi kohkunud ja kogemusteta. Velvo tormas nagu tuulispask autot otsima, Aime jäi mind julgestama. “Kas sul on väga valus?” küsis ta murelikult, “Tahad sa pikali panna?” Ei, mul polnud valus ja lamada… Kuhu? Sinna samasse järve äärde murule? Ainult mu jalad olid märjad. Oodata ei tunud kaua, Velvo oleks võinud vist oma sprindiga rajooni ajarekordi lüüa.

Kodust ei olnud vaja muud kaasa võtta kui pass ja raseduskaart. Isiklikke asju haiglasse kaasa võtta polnud lubatud.

Põlvas paigutati mind pärast mõningasi kohustuslikke, kuid piinlikke protseduure eelsünnitustoa veninud reformvoodisse, selga sain roheliste Минздрав kirjadega ürbi. Ämmaemand andis sõbraliku soovituse: kuni võimalus, puhatake, aga mul, ullikesel, oli hirm, et magan oma lapse sünnituse maha. Oh, püha lihtsameelsust! Keskööl sain endale palatikaaslase – napilt kuueteistküneaastase  nooriku. Magama ma sel ööl ei jäänudki. Hommikul vahetuse üle võtnud ämmaemand, kuuldes vastuseks, et pole vigagi,  kortsutas kulmu ja tegi mulle süsti. “Stimuleerime pisut sünnitust,” selgitas ta. Ja paari tunni pärast torkis ta mind jälle… ja jälle. Krapist kõlava soovikontserdi lõpuni olid valud nagu hiilivad metsavennad, aga pärast seda läks ehe märul lahti. Valud muutusid aina tugevamaks ning valuhoogude vahe vähenes üha. Lõpuks oli kogu keha, varbaotstest juusteni üks suur valu. Ma olin magamata ööst väsinud, näljane ja janune. Suu niisutamiseks sain ämmaemandalt vaid niiske vatitupsu. Mu abitu katse – püsti tõusta – surus ämmaemand kohe maha. Sünnitaja pidi lamama! Mul on tagantjärele päris piinlik, aga ühel hetkel tahtis mõistus valust kaduda. Esmalt ma oigasin tasa, siis häälekamalt, valude tugevnedes läks ka häält rohkem vaja.  Ma vist kriiskasin ja huilgasin. Oh, kuidas ma oleksin tahtnud, et keegi muga räägiks, mind lohutaks, selga triigiks, lihtsalt kuulaks mu hädaldamist. Üksinduse, valu, väsimuse ja teadmatuse kombinatsioon oli talumatu. Vahepeal helises telefon, mitmed uudishimulikud tundsid huvi, kas olen sünnitanud. Ei olnud.

Pärast poolt viite läks ämmaemandal minuga korraga kiireks. Pärast lauale ronimist sikutas õde mulle jalga pikad rohelised sokid, grand finale oligi käeulatuses. Ma olin sünnituseks küps. Mu väike helesinine käekell näitas 17.08 kui ma kuulsin preili Ühe häälekest.  Roosa, vere ja võidega kaetud inimesehakatis lasi lahti oma esimese hädakisa. 46 cm ja 2900 grammi raske. Pisike tüdruk, täpselt nagu arst oli arvanud. Minu uhiuus roosa beebi!

Veerand sajandit tagasi polnud kommet panna laps pärast sündi ema rinnale. Last kaaluti, mõõdeti, pesti ja mähiti. Alles siis nägin esimest korda lähemalt puuhaluna teki sisse mässitud pundart. Ent ainult hetkeks, sest kohe peale seda viidi ta vastsündinute tuppa.

Pärast tunnikest sünnitustoas lebamist viidi mind palatisse. Ma olin uhke ja väga õnnelik. Öökapile oli keegi taldrikutäie tatraputru ja klaasi piima pannud. Tatrapuder pole kunagi olnud mu lemmikute hulgas, aga see kadus kui kerisele. Tõepoolest, oleksin tahtnud taldrikugi üle lakkuda. Siis vajusin unenägudeta, väga sügavasse unne.

Esimene pikem kohtumine toimus meil preili Ühega alles pool kaksteist – siis toodi ta esimest korda sööma. Kerisin väikese pambu tekist lahti, lugesin üle ta väikesed varbad ja sõrmed, aga muidugi ei osanud teda tagasi haluks pakkida. Muidugi sain selle eest titadetoa õelt paraja peapesu. “Last ei tohi teki seest välja võtta,” kurjustas ta.

Kurb oli see, et lapsi toodi emadele kohtumiseks- söötmiseks vaid kuus korda: 6.00, 9.30, 13.00, 16.30, 20.00 ja 23.30, iga kord vaid pooleks tunniks. Seda oli vähe, häbematult vähe.

Haiglasse jäime kaheksaks päevaks, sest preili Ühel tekkis titekollasus. Isa sai last näha  vaid aknast. Mis nägemine see oligi, ehk aimamine, et ta ikka olemas on. Olid ajad, olid majad, olid reeglid ja seadused.

Preili Kaks sündis nii nagu titad peaksid sündima. Hommikul haigalasse, 15.20  laps käes. Vahepeal lugesin Gogoli “Vii´d”, siis koogutasin natuke, et valu väikem oleks. Seekord oli kõik talutav. Aga kollane oli pärast sündi temagi. Preili Kaks ületas oma näitajatelt preili Ühte: 50 cm ja 3500 grammi. Täpselt nädala pärast saime koju.

Ühes on kõik emad vististi ühel nõul – kõik need vaevad ning valud kaovad mälust. Kõik need piinad on nende pisikeste imede nimel väärt kannatamist.

Ajab lausa suvel suusatama!

Juba aastakese olen aidanud Geni´s oma sugupuud kasvatada. Mugav on küll: ei tule ise oksi ja oksakesi joonistada, pealegi teavitab keskkond eelseisvatest sünnipäevadest ja pulma- aastapäevadest, aitab meeles pidada nimesid, mis kipuvad kuhugi kosmosesse aurustuma.

Seni on kõik tõrgeteta toiminud, aga täna sain Geni´st kummalise kirja.

Kellelt:

Geni <no-reply@geni.com>

Pealkiri:

Leidsime sugulussideme isikuga Andrus Veerpalu

Kiri ise oli niisugune: Isik Andrus Veerpalu on sulle: aunt’s niece’s husband’s second cousin’s wife’s sister’s husband’s brother’s wife’s brother.

Hahaa (kestev narulagin)! Tõepoolest nagu mehhiko seebiseriaalis! Nii võib lõpuks selguda, et ma olen iseenda vanaisa… Nojah, tõenäoliselt on ajaloo hämarustest kogu meie rahvas üksteisega moel või teisel suguluses.

Ilm on küll imeline, aga hetkel tundub mulle, et Geni programmeerijad on hetkel dopinguga üle doseerinud või kärbseseeni maitsnud. 😉

Ära anda raudne ratsu

Augustis pean oma raudse ratsu viima perioodilisele ülevaatusele, kus hinnatakse, kas tema füüsiline seisund on ikka sobiv liikumaks punktist A punkti B. Aga enne hindamisele minekut tuleb ära käia tehnohoolduses, sest elektrooniline displei anub juba teist kuud teenindust. Lisaks võiks paari- kolme pisikese tervisehäda üle kurta: parktuli ei põle, pirn läbi pole, ilmsalt on pesa oksüdeerunud, ja mootoriõli rüüpab ka liiga ohtralt, ühesõnaga selline salalik joodik. Peale selle vajab ta tiba kosmeetilist ravi – mingi põmmpea nühkis novembris oma autot mu raudruuna stange vastu, jättes sinna inetud pikad kriimud.

Fakt, et enne arsti juurde minekut on kombeks higi maha loputada – mu põrsake oli vaja puhtaks pesta. Suvel pole räpaseks saamiseks palju vaeva näha: tolmavad teed, erinevate õite nektaritilgad ja õietolm ning putukad, kes on kindlal veendumusel, et kokkupõrkes autoga jäävad võitjaiks nemad. Ei jää. Kogu masina esiots on pidevalt kaetud kollaste või punaste täppidega. Olgu siis, igaüks valib oma suitsiidivahendi ise. Isegi garaaž ei kaitse räpaseks saamast. Olematust uksealusest pilust pressib end kontvõõraks seni tuvastamata kass. Oleks, et ta lihtsalt kapotile magama sätiks, aga ei. Ta jalutab diagonaalis üle auto, jättes katusele ja kapotile tolmuse- porise allkirja.

Eile Hilbal autot küürides meenus kunagine Kaluri tänava naabripoiss, kelle mootorratas alati puhtusest kiiskas. Ühel päeval juhtusin nägema, kuidas ta pisikesed vennad Raul ja Peeter kaherattalist usinalt poleerisid. “Ma lubasin tsikli neile,” naeris Kaupo. “Sõitma nad ei ulatu, aga oma varanatukese eest kannavad usinalt hoolt.”

Heh, äkki peaks oma suksu meetristele naabrinetidele adopteerimiseks andma? Nende täiskasvanuks saamiseni?

Lihtne matemaatika

Tänane linnasõit tegi mind hirmus kurvaks. Üks üdini armas, õdus ja sõbralik poeke on oma uksed jäädavalt sulgenud. Põlva raamatuäri on läinud kõige igaviku teed. Esialgu ei tahtnud mõistus leppida kurva teatega: KAUPLUS SULETUD. Kummaline kiri ajas aru pärima alumisest kauplusest ja seal teati kinnitada: “Ei tulnud enam ots- otsaga kokku, ei majandanud ära. Suleti alaliselt.”

Meie raamatupood polnud selline moderne paik, kus saanuks pehmel sohval lesida ja aromaatset kohvi rüübata, aga müüjad olid tagasihoidlikult abivalmid ning sõbralikud. Juba uksel haaras ahvatlev trükivärvi lõhn ja mindi tabamatu fluidum. Raamatukauplus oli mulle nagu kingituste kiirabi – kui häda käes, sai sealt alati abi.

Mul on meeles, kui Põlva raamatukauplus laiutas terve sajandivanus rootsi punases majas kogu esimesel korrusel. Siis koliti kultuurimaja kahte tuppa. Sealt edasi läks olukord järjest ahtamaks. Vana Võru tanava puumaja teise korruse kaks toapugerikku, siis vaid üks miniatuurne toake – raamatud kuhjatud üksteise peale, riiulid nii triiki, et raske soovitud trükist leida… Ja nüüd siis lõplik hääbumine.

2000. aasta aprillist lõpetas tegevuse Valga linna raamatupood, Raplamaal pandi viimane raamatukauplus kinni juba 2003. aastal, selle aasta jaanuaris suleti viimane Ida- Virumaa raamatupood Jõhvis. Nüüd on ka Põvamaa keskus raamatupoetu. Lihtne aritmeetika, liida, lahuta, korruta ja jaga kuipalju, ütleb  – ideaalidest ja missioonitundest kauplus majandatud ei saa. Paraku tõmmatakse ikka kitsastes oludes koomale mitte toidu, vaid raamatute ja meelelahutuse pealt. Hinge harib ka raamatukogu ja telekas, söömata ei oska inimene olla. Nüüd jääb vaid kesine valik kaubamajas ja Selveri värvikirev, kuid suhteliselt üksluine raamatulett.

Mis ei võiks riik ja maavalitsus väikeseid raamatukauplusi pisut doteerida?

Süda valutab pisut. Oleksin pisut heldem ostja pidanud olema.

Rindeteated

Üks kolleeg küsis hiljuti, kuidas minuga juhtub eriliselt naljakaid lugusid. Ei ole ma küll mingi eriinimene. Küllap juhtub iseäralikke lugusid ka kõigi teistega, aga enamus inimesi ei räägi neist. Nad kardavad oma juhtumistega rumalatena näida või ei oska vahejuhtumitest mõnusas võtmes rääkida. Aga võib – olla on mul tõepoolest riskideks pisut kõrgem konsendratsioon ja seetõttu võime jamadesse sattuda.

Eelmist nädalat vürtsitas koguni kaks halenaljakat lugu, mis pani mind aktiivse päikese ja aju töö omavahelises suhtes mitte enam nii kindel olema. Olgu öeldud: järgnevalt loetut ei maksa praktikas ise järele proovida! See võib lõppeda mõnele kodumasinale või endale mentaalselt.

Neljapäeval otsustasin tubli olla ja Hilbal meheraasukesele üllatuse teha – murulataka ära niita. Ma olen tehniliselt muidu üsna taiplik, aga muruniitja korpuse kõrguse reguleerimist pole siiani võtnud vaevaks selgeks õppida. Pärast paari meetrit vuristamist selgus, et hein jäi ikka liiga pikk, ilmselt oli viimati tiigitagust niidetud. Minu pikad ponnistused ja reguleerimiskatsed lõppesid fiaskoga – muruniiduk lebas lõdvalt kõhuli murul, igasugused katsed teda kõrgemale tõsta luhtusid. Aga nii lihtsalt ma ei murdu, see ei takistanud mind tööd alustamast. See oli väga jõhker niitmine! Muruniiduk oli nagu teismeline kurjategija, kes puikles igal võimalikul viisil kongi minemast ning keda tuli jõuga nügida, tõugata, lükata. Ma olin kangust täis ja karmi käega nagu diktaator Aleksander Lukašenko ega allunud tema provokatsioonidele. Pärast kolmandat ringi tilkus särk seljas, tõenäoliselt nägin ma välja nagu keedetud vähk. Paar korda olin juba käega löömas, aga mõte avanevale anomaaliale: pool murust on ülimadalalt ja pool… kuidas nüüd öelda – normaalselt niidetud, sundis jätkama. Naisterminaator tegutses: muld ja muru aina lendasid. Ja nii läkski 1000 m² niitmiseks pooleteistkümne tunni asemel kolm. Jah, ma olin läbi nagu mongoli- tatari sõdalane pärast päratult pikka sõjakäiku, väsinud, selili kui sitikas. Viimane pilk tehtud tööle pani mind kangestuma – maa nägi välja nii nagu oleks seal ratsavõistlust peetud. Velvo õhtul naeris ja ütles, et selle platsiga on nüüd sügiseni hooletu. Muruniiduki terad olid lootusetult nürid. Ma ise olin sest tujuka masina taltsutamisest nii võhmal, et magasin lausa viis tundi jutti.

Reedel olin jõudnud oma koristamisaktsiooniga magamistuppa. Aknad kiiskasid puhtusest, kardinad olid pestud ja tagasi akende ette riputatud, voodikastid ja -alune kraamitud. Lõpuks otsustasin ka lambavillase teki ära pesta. Ent kuidas mahutada 2 x 2 meetrit kohevust pesumasinasse? Hetkeks genereeris mu üleküpsenud aju plaani: mis oleks, kui lõikaks teki pooleks ja pärast õmbleks taas kokku? Lõigata polnuks raske, aga õmblemise mõte ei tundunud ülearu ahvatlev. Ja siis olin nagu kangekaelne karu “Tare- tarekese” muinasjutus: “Küll ma mahun, küll ma tarekesse mahun!” Pakkisin teki võimalikult väikseks pambuks, panin istuli pesumasina ette ja aitasin füüsiliselt jalgade jõul tekil masinasse mahutuda. Trumlisse ta lõpuks sai, aga pesuprotsessi käivitamiseks tuli veel pesumasina uks vägivalda kasutades kinni saada. Kerge see polnud.

Olgu öeldud, et masin ägas ja oigas, aga sai teki pesemisega ikkagi hakkama.

Homme saame kasvuhoonest kaks esimest punast tomatit. Oma kurki oleme söönud juba kaks nädalat. Kolmandik juulikuust ongi kuhugi haihtunud.

Nii lihtne see ongi!

Kes oleks arvanud, et tänapäeva urbaniseerunud, globaliseerunud, digitaliseerunud ja moderniseerunud maailmas jäetakse midagi juhuse hooleks? Ei, ei, ei! Kõigele on mõeldud. Paha tuju? Asjad ei laabu nii nagu sooviks? Raha vähe? Tööd pole? Abikaasa petab? Lapsed raisus? Naabrid on tüütud? Kehakaal teeb liiga? Lotos ei võida? Teeme selle kõik korda – vaid näpuliigutusega. 😉

Lihtsalt vajuta*: make-everything-ok.com

Vastutuse tagajärgede eest võtab igaüks ise.

Head Jaani päeva soovivad tudavad võru maalt

Viimasel ajal olen niru blogija. Kui isegi väga tahaks kirjutada, siis seda õiget tunnet pole. Paar puhkusenädalat on läinud töönädalatega võrreldes üsnagi äraspidiselt. Vana hea ööloom on tagasi! Loen, vaatan telekas või istun arvuti ees varahommikuni, hommik algab minu jaoks umbes nii pool üksteist – ilma mingite südametunnistuse piinadeta, tõega. Seejärel kulgen padjatriibud näos umbes tund aega kohvitassi seltsis ja ärkan lõplikult. Muidugi mahub igasse päeva ka natuke töiseid askeldusi: hoidistamist, muru niitmist ja rohimist. Jah, kui praegu oleks au minna härra presidendi vastuvõtule, siis tuleks kätlemiseks panna paksud villased käpikud kätte. Maasikate puhastamine, tomatite lehtede- kasvude murdmine ja muru katkumine kohtadest, mis niiduki jaoks on liiga tundlikud, on mu ilusad pehmed “intellektuaali” käed muutnud kriitikat mittetaluvaiks. Muide, kummikindaid pole mu sõrmed kunagi armastanud. Aga kuna juba homsest alustan iga- aastast ulatuslikku aktsiooni nimega suurpuhastus, siis on pesemist- puhastamist rohkesti ning küllap rohurohelised ja marjapunased parkunud käed saavutavad oma endise värvi ja tavapärase tekstuuri.

Aga nüüd siis tänase eriskummalise pealkirja juurde. Viimaste nädalate kuum ilm ei ole mu mõistusele sugugi degenereerivalt mõjunud. Vildakas ja vigane pealkiri on inspireeritud hiljutisest jaaniööst.

Keerutasime umbes kella üheni tantsu. Prillid jätsin targu ette panemata, sest sellises öös on ikka asju, mida üksikasjalikumalt näha on piinlik. Ups! Mõni ontlik pereema, kes va hundijalavett on rohkem tarbinud kui tohiks ja nüüd abituna murul ukerdab või mõned selgelt alaealised, kes aasta valgemal ööl end kõikvõimalikulkombel liiga täiskasvanuna üleval peavad. Uljus igas sammus ning hingetõmbes. Eks suureks saamist tuleb harjutada ja seda ei anna vahel edasi lükata. Täpsemalt detailidesse ei soovigi laskuda. Nojah, küllap polegi jaaniöö viisaka kniksu ja kraapsu tegemiseks sobiv paik. Niisiis: kui ei meeldi ja häirib, ära vaata.

Kodus klõpsasin teleka käima, sest nagu öeldud – kombekast päevaplaanist ei peeta siin kodus lugu ning uni ei tule ühegi nupule vajutamisest. Kohalik riigitelevisioon lasi lustlikke tantsulugusid, ekraani äärel saateks sms- i teel saadetud tervitused.

Ma olen üdini korrektne õigekirjas, kui asi puudutab vestlusi või sõnumeid. Tean, et täpitähtede ja vajalike tühikute kasutamine võtavad sõnumites lisaruumi, aga hoolimata sellest ei suuda ma neid kasutamata jätta. Ekraanilt loetu tekitas mus tõelist hämmeldust. Toolilt päris maha ei kukkunud, aga tundus küll nagu oleks rohkem kui pooled kirjutajad vaid paar talve lünklikult külakoolis käinud! Lokkav keeleline lohakus ja keelereeglite eiramine. Koha- ja eesnimed väikeste tähtedega, samas jaanipäev valdavalt millegipärast suure algustähega, rohked kaashäälikuühendi ja klusiilide pikkuste õigekirjavead, ütte eiramine… Iga inimene võib vabalt kasutada oma kirjas loomingulisust, aga kas seda peab avalikult üle riigi tegema? Võib – olla olid sõnumisaatjad mudilased, kel tarkust veel taga nõuda, võib – olla olid tervituse toksija silmad jaaniöö hämarusest töntsid või näppude koordinatsioon joodud jaaniõllest nõrk. Aga võib ka olla, et sõnumisaatjad olid Soomest pühadeks jaanipäeva pidama tulnud eestlased, kel kahe keele vältused kõnes ja kirjas segi kippusid minema. Lohutus ehk seegi.

Seega – maha keelepedandid- dinosaurused, õigekirjafüürerid ja muidu vigisejad. Eks ta vist maitse asi ole. Elagu vabadus ja loomingulisus!

Kurb küll, aga päevad tiksuvad juba lühemaks ja ööd pikemaks.