Tänase postituse teemasse juhatamiseks on himu laulda: “Leidsin sahtli põhjast ma vana foto ning jäin vaatama mu elus olnud hetki, inimesi, ennast ka…” Aga tegelikult on koolimaja juunikuised lõpupeo saginad viimastel aastatel üha enam mu atmosfääri täitnud magus- mõrkjate mälestustega. Vanad inimesed nendivad aeg- ajalt, et noorusaja mälestused on paremini meeles, kui need, mis juhtunud aasta- paar tagasi. Olgu selle vananemisega kuidas on, aga järjest sagedamini meenuvad lõpupeoga seotud erinevad tundmused, mõtted, mõned helid, värvid, viiped, lausekatked.
Mulle tundub, et toonased põhikooli lõpupeod toimusid juunikuu esimesel nädalal, sest sirelid olid täies õiteehtes. Aga see ajaarvamine võib olla ka ekslik, sest Saaremaa on ju Lõuna- Eestiga võrreldes arengus vähemalt nädalakese maas. Me tundsime end kui varakevadel koplisse pääsenud uljad varsad: pikk eksamiralli sooritatud, elu esimene diplom ning näiliselt rohkete valikuvõimalustega maailm kohe käeulatuses. Me olime noored, uljad ja väga õnnelikud.
Toona oli lõpupidude riietus rangelt reglementeeritud: poisid ülikondades, tüdrukutel tume seelik ja hele pluus. Riiete tegumoes oldi järeleandlikumad ja lasti fantaasial lennata. Meie ettevõtlik klassijuhataja otsustas aga isepäiselt. Ta tellis kahele paralleelklassile Kingissepast paar rulli kangast. Sealt siis mõõdeti: neiudele meetrikaupa kleitideks, noormeestele sentimeetritega lipsudeks. Riie ise oli nooruslik ja lustakas, tumedamad lillad kontsentrilised ringid heledamas roosakaslillal taustal. Kleidi oleksin võinud ju vabalt ja tasuta valmis lasta õmmelda emal, aga kuna mul oli paaniline hirm, et ema minu pakutud tegumoes liiga suuri korrektiive teeb, otsustasin, et kasutan võõrast abi. Hea ema sai aru, et otsus ei kuulu vaidlustamisele, ta ohkas järeleandlikult ning kangatükk saigi viidud ühe alevi niinimetatud nurgaõmbleja juurde.
Tänapäeval on paljudele põhikooli lõpetajatele lõpupidu pikitud täis logistikat: juuksuri juures peaproov, küünetehnik, peosoengu valmistamine, jumestamine. Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi oli asi suhteliselt lihtne: pea pesti puhtaks, kannatlikumad saatsid mööda öö rullidega vaeveldes, hommikul kammiti juuksed ära, paar kõige tavalisemat klambrit kinnitati juustesse, lõpukleit selga, kingad jalga ja minek.
Uhkeldavat rullisoengut mul küll polnud, aga enne pidu navigeerisin läbi Milja juurest, kelle ema, hoolimata suvesoojusest, oli pliidi kuumaks kütnud. Ja seal me siis lõimegi kaootilisi lõpupeo soenguid – Noa- aegsete juuksetangidega, mida praegu võib küll vaid muuseumis kohata. Tangid lasime pliidiraual kuumaks, kerisime juuksed ümber ja soeng oligi vinks- vonks paarikümne minutiga peas! Meikida me ei üritanudki. Jäi hirm, et hoolimata päeva pidulikkusest tirib mõni õpetaja kraani alla silmnägu puhtaks pesema.
Edasised mälestused on kuhugi kosmosese avarustesse lennanud. Ilmselt andsime me kuhugi allkirju. Millest me enne trepist üles marssimist rääkisime? Kaua me ootasime? Järgmiseks asetab mälu mind istuma saali. Aktusest pole suurt midagi meeles, sest korraga hakkasid mu uued kingad kohutavalt pigistama. Selle puuduva mälulünga suhtes võib vaid spekuleerida. Tõenäoliselt esines kõnega direktor ja klassijuhatajad, ilmselt loeti selgi lõpupeol tundeküllaseid luuletusi ning lauldi kallist kooliajast ja kodumaast. Seejärel oli minu kord lõpetajate nimel rääkida. Ajalugu jääb tummaks, millest ma rääkisin, sest kõne tekst pole säilinud, videokaamerast ja videosalvestustest võis toona vaid mõni julgem utopist unistada.
Lõpetajatele toodavad lilled polnud nii suurejoonelised kui praegu – tavaliselt lopsakad pojengid ja lihtsad aasalilled, mõni harv nelgiõis sekka. Kaskedega ehitud saalis toimus ka ühiste fotomeenutuste jäädvustamine. Vanematega ja klassiti, sõpradega ja pinginaabriga. Värvilisi kaadreid jagus vaid ühispiltide tarvis.
Nüüd tuleb osa, mil tänapäeva lõpetajad lähevad kuhugi üüritud sauna täiskasvanuteta pidutsema. Kolmkümmend kolm aastat tagasi suundus kogu seltskond bioloogiaklassi, kuhu oli kaetud kaks valgete linadega pikka külluslikult kaetud lauda. Sõime salatit, sülti, täidetud mune, pasteeti, rulaadi, kotlette ja teisi tavapäraseid piduroogi.
Tantsu keerutasime lindimuusika järgi. Abba, Boney M, Smokie, Baccara – need olid tollased üldteada lemmikud. Tantsuplats polnud küll väga populaarne paik. Viieteistkümneaastased noormehed olid parasjagu häbelikud. Ent see ei takistanud seina äärde unustatud tüdrukuid omavahel tantsimast.
Hale lugu, aga pärast keskööd muutusin järjest progresseeruvamalt loiuks ja uniseks. Vali muusika ületas mu igasuguse taluvusläve. Tukkusime Ivega kuskil koridorinurgas. Ma ei teadnud veel, et palavik oli pressinud end mu sõbraks. Seetõttu jäi käimata klassijuhataja ja -kaaslastega ka päiksetõusul murekivi merre uputamas. Umbes poole viie paiku seadsin sammud kodu poole, väga väsinud, aga läbinisti õnnelik.
Sellist siirast rõõmu pole ma ühestki lõpupeost hiljem tundnud. Aga võib- olla esimene ongi eriline just seetõttu, et ta on esimene? Tänaseks on võiks sellele esimesele verstapostile lisada veel kolm: peda lõpetamine ja kaks ülikooli lõpupidu. Viimase asendasin dekanaadist diplomi kättesaamisega. Pidulik aktuselust oli kuhugi haihtunud.
Karukell, kurvameelsuse rohi 