Olen alati siiralt kadestanud inimesi, kel tarvitseb vaid üle õue jalutada ning nahk ongi kaetud kauni kuldpruuni jumega. Päevitunud inimene on lihtsalt ilusam: tselluliit ei tundu enam nii hirmuäratav ja hambadki tunduvad päevitunud näos mitu tooni heledamad.
Juba lapsepõlves pidi ema suveti alaliselt kombluspolitseinikku mängima ja pidevalt kontrollima, kas ma päikseliste ilmadega väljas piisavalt kaetud olen. Aga juhtus, et temagi silmi alati kõikjale ei jagunud. Mere ääres olles unustasin päikese ja aja. “Mere kutse oli tugevam,” ütelnuks selle peale Sipsik. Ja tagajärjed olid kohe käes. Neid piinavaid õhtuid, mil tulitavat veripunast nahka külmade kompresside ja hapukoorega jahutatud sai ning öid, kus ka kõige pehmemad linad liivapaberina tundusid ja iga kehaosa liigutamine valust oigama pani, ei unusta ma ilmselt kunagi.
Enne soojamaareise tegin pisut profülaktilist eeltööd ja ehmatasin oma kahkjat jumet ning rahakotti solaariumiga. Tundsin end seal kahe hõõguva plaadi vahel nagu särisev pihv hamburgeri vahel, seanssi iga kord minuti võrra pikendades. Kanaaridelt tulin tagasi päris jumekana. Niiluse tuuril polnud ilm päikese suhtes kitsi. Pärast sunnitud nädalast “lisapuhkust” Sharm el- Sheikis naersid lapsed kodudes, et õpetaja on päris must.
Pärast eelmise aasta sügisel MureMügara eemaldamist pani onkoloog mulle korduvalt südamele, et ma otsesest päevitamisest hoiduksin. Ma olen nahavähi riskigrupp. Muidugi ma pole mingi varjulill ega hämarikuliblikas – niidan muru, toimetan ja tegutsen Hilbal, aga päris siruli visata lauspäikese kätte ma siiski ei riski. Heh, olen kindel, et kui ma mere ääres päevitama hakkaksin, ruttaks Greenpeace´i aktivistid mind valgevaalaks pidades koheselt merre sikutama. 😉
Viimased nädalad on päevad nii päikeselised ning õhtud- ööd nii sametised, et magada tundub lausa ülekohus. Juba kella kolmest hakkan kella vaatama, sest linnud laulavad ja tuba on magamiseks liiga valge. Preili Kaks kaitses eile suurepäraselt oma ülikooli lõputöö (hurraa!)ning on nüüd diplomeeritud ajakirjanik. Preili Üks maadleb veel viimaseid nädalaid oma isiklike neerukivide ja ülikoolis meditsiiniliste terminitega. Kahjuks ei küündi ta teadmised botaaniliste haigusteni, sest kahte mu armsatest noortest õunapuudest on tabanud viljapuu tüvevähk. Üks lõpetas kurvalt lõkkeasemel, teine võitleb oma elu eest. Paraku on noorel sihvakal tüvel asuv haavand nii päratu, tundub et see aasta jääb ka talle viimaseks, ehkki sõber Uno manitses mitte alla andma ja soovitas haavandile mässida kohaliku savi- sõnniku kompress. Selline rahvameditsiin siis. Igatahes ei saa öelda, et haigused käivad vaid mööda inimesi, jätkub neid ka kividele, kändudele ja nagu näha ka puudele.
Nüüd siis tänase postituse iseäraliku pealkirja juurde.
Pühapäeval niitsin taas Hilbal muru ja võitlesin sõna otseses mõttes vereimejatega. Kui sääsekublad kaovad reeglina järgmiseks päevaks, siis hobuste mõõtu parmud haukavad nii, et veri taga. Kõige hirmsamad on väikesed putukad, keda siinkandi rahvas tsämblasteks hüüab. Nende hammustamist ei pane esialgu tähelegi. Õhtul hakkab hammustada saanud koht sügelema, muutub punaseks ja paistetab üles. Lõpuks on tunne nagu oleksin rõugearmides leeprahaige. Paari päeva jagu sääskede, parmude ja põhjamaiste moskiitode söötmist oleks lõdvalt võinud ühe verepanga doonorikoguse verd kokku anda. Tolku polnud ei punasest ega rohelisest Offist. Ent neid väikeseid vampiire pole vaid väljas. Pärast uute korstende ehitamist ja ventilatsiooni puhastamist on nutikad sääsed leidnud pika ja vaevalise lennutrajektoori meie kempsu. Väike ruum on kujunenud pigem piinakambriks, sest näljastele emastele tiivulistele sobib suurepäraselt iga keha paljastatud paik toidulauaks. Sestap polegi vaja uurida, kas tualettruum on vaba või hõivatud, seda on plaksutamisest või siis selle puudumisest kuulda. Pisikese funktsionaalse ruumi tapeet on pidevatest pihta- põhjas tabamustest kaetud inetute punaste vereplekkidega, mille eemaldamine on tüütu ja aeganõudev. Kõige tipuks oskavad nad osavalt nagu metsavennad edasi imbuda teistesse ruumidesse. Täna tõi Velvo putukavõrku ja perekondlik osavate käte klubi teipis ventilatsiooniava kinni. Nii et nüüd, sõbrad sääsed, tuleb teil ots ringi keerata ja tagasi orienteeruda!
Nüüd on teada, et selle maailmalõpu ennustamisega pandi pikalt puusse. Suvi on käes! Ehee, ma tean kedagi, kel on puhkuseni jäänud kõigest poolteist nädalat… 🙂
Karukell, kurvameelsuse rohi 