Tibusid loeme sügisel, hambaid peale sööki

Olgu kohe alguses ära öeldud, et mulle ei lähe see karvavõrdki korda, kuidas inimestel peresiseselt tööd jaotatud on. Kui mõlemad osapooled rahul on võib meespool hommikust õhtuni ristpistes diivanipatju tikkida, samal ajal kui naine auto karburaatorit remondib või kodu katust vahetab. Ma olen ses suhtes üsna salliv. See on kahe inimese vaheline asi ega puutu teistesse.

Nii või teisiti – meie soorollide teemalised arusaamad ja väärtushinnangud saavad alguse eelkõige kodust.  Tegemist on inimeste hoiakute ja tõekspidamistega, aga ka kultuurilise pärandiga, mis kujundavad arusaama naisest ja naistele sobivatest rollidest. Õnneks on viimasel ajal arusaamine peresisestest soorollidest oluliselt muutunud, ehkki maal on vanad mõttemustrid kohati siiski visad kaduma.

Näiteid kinnituseks? Aga palun! Paarkümmend aastat tagasi oli üks tuttav noormees aastakese vahetusõpilaseks Rootsis. Naastes koju viis ta oma ema vaat et infarktini: hakkas kodus süüa tegema ja koristama nagu oli harjunud vahetusperes. Ses peres olid need tööd olnud rangelt naise pärusmaa.

Mõned aastad tagasi põikasime pärast lõpupidu läbi tuttavate juurest. Usin pereema tõttas kööki salateid kaussidesse tõstma, tema abikaasa pühkis käskimata puhvetist võetud taldrikuid ja nuge- kahvleid ning asetas neid varmalt külaliste ette. Pereisa eakas ema istus sõnatult ja kangestunult, suu pikaks kriipsuks tõmmatud. Tal oli ilmselgelt piinlik, et ta poeg nagu tuhkatriinu askeldab. Sest perepoja lapsepõlvekodus olid tööd rangelt jagatud töödeks, mida mehel sobib teha ning töödeks, mida mehed mitte kunagi ei tee.

Veel meenub üks tuttavalt kuuldud lugu. Ta kuulas pidevalt oma töökaaslase hädaldamist: küll oli mure, kas poisid hommikul võilevad leiavad, kõhud täis saavad või vaja lõunaks lipata poistele koju suppi soojendama. Kui mu tuttav küsis, kui väikesed põnnid on, sai ta vastuseks, et õpivad gümnaasiumis. Jahmunud naine pani käed puusa ja nentis: “Nojah, sinusugused siis rikuvadki mu tütarde potsensiaalseid abikaasasid!” Võib arvata, et sellised mehed ei oska ise ka kapist puhtaid sokke võtta.

Ma saan aru, et ajaloolises kontekstis oli mehel künda maa, külvata ja koristada saak, ehitada ja remontida hooned, pidi naine tubaste tööde ning lastega ise toime tulema. Aga tänapäeval, kui elatakse korteris? Prügikasti tühjendamine ja vaiba kloppimine, ajalehed, telekapult ja õllepudel? Et samaväärse koormusega tööl käivale naisele jääb lisaks kohustuslik köök – söök – koristamine – pesu – aiamaa – lapsed?  

Mu lapsepõlvekodu oli selgelt traditsiooniline. Ema õmbles, kudus, pesi, parandas, paikas ja triikis riideid, koristas ja hoidistas, külvas, rohis ja kantseldas lapsi, isa mureks oli kodune remont, lisaks ehitas ta maja ja tegeles fotograafiaga – jäädvustas laste kasvamist. Pärast pere lagunemist võttis ema nurisemata kõik nn meestetööd üle. Ta pani tapeeti, värvis, pani mööblit kokku, ehitas kasvuhoone ja remontis isegi telekat. Aga küllap olid temalgi oma eelarvamused, sest kui ta siin oli ja mu teinepool koju tuli, oleksin pidanud seisma teenimisvalmilt söögilaua ääres mehe paremal käel, ning lugema ta näoilmest, et midagi on juurde tuua või ära viia (Armas, kas tõstan veel salatit? Kas ulatan soola?). Minu selgitus, et toit potis või pannil on pliidil ja taldrikud kapis, tundus emale karjuvalt ebaõiglane. Mees tuli töölt ja oli väsinud. See, et mina tööl käisin ja kodus end ribadeks rabasin, emale ei lugenud. Võib- olla tulenes see sellest, et emal endal poegi polnud – väimees tegi alati kõike õigesti ning oli alati ülimat hoolitsemist väärt. Lõpuks ma temaga ei vaielnud. Tema ise oleks hoolitsenud, oleks vaid olnud kellestki hoolitseda.

Oma pereelu alustades püüdsin kogu südamest olla majapidamistöödes iseseisev, tubli ja toimiv. Lastega kodus olles polnudki see väga raske. See muidugi ei tähenda, et Velvo poleks mind aeg- ajalt pisut kodustes töödes abistanud. Aga ta ei soovinud, et ma seda laia üldsuse ees afišeeriksin. Esimesed vitsad sain Preili Ühte kandes. Ema oli lugenud, et rasedale on kahjulikud pessu jäänud ja sealt triikimisel eralduvad pesupulbrijäägid. Lauluproovist koju tulles leidsin, et voodipesu oli ära triigitud. Selline abivalmidus liigutas mind väga ja ma olin selle üle avalikult uhke. Küllap mõni proovikaaslane tõi mu mehe abivalmidust kodus eeskujuks. Karistus oli kiire tulema. Varsti pärast seda tuli mu kaasa töölt koju, sõnaaher ja morn. Pika usutlemise peale tunnistas, et üks töökaaslane oli nagu muuseas visanud, et sa triikivat ju naise trussikuid! Jah, hoolimata, et me peres kannab naispere aluspükse, mitte trussikuid, ja neidki ei triigita, tegi õel vihje mu mehe meele mõruks. Ja mind tegi see lugu edaspidi üsna umbusklikuks.

Mul on tubli mees. Velvo tehtud praeliha on väga maitsev, ta pannkoogid on võrratud – ta vahustab munavalge ja -kollase eraldi,  aga köök on pärast kohutav: seintel on kümmet sorti pritsmeid ja musti nõusid on kõik kohad täis. Seepärast on süüa kergem ise teha. Ta on mõned korrad kodu koristanud, aga need korrad olen ma pidanud salamisi mõned vajakajäämised likvideerima. Mõned pisidetailid, mida märkavad vaid naised.

Naised teevad reeglina vähemalt kolme asja korraga. Toit on valmis ja köök on korras, lisaks pesu triigitud ja sõbrannaga jutudki aetud. Mehed keskenduvad vaid ühele tegevusele ja sellepärast on tulemus mõneti parem.

See on vist mu seniste postituste pikim sissejuhatus.

Tegelikult tahtsin kirjutada, et juba paar aastat teeme Velvoga reedeti koos süüa. Need on armsad töönädala lõpud. Tema koorib kartulid, mina teen kastme, salati ja lihapoolise. Me paneme küünla põlema ning naudime õhtut. Tegelikult on hiigla vahva koos tegutseda. Üle- eelmise nädala reedel pärast ühist söömaaega tundsin, et midagi on väga valesti. Keelega üle hammaste libistades sain aru, et vasakpoolne silmahammas on lootusetult kadunud. Ma pole küll printsess herneteral, aga kuidas sai hammas nii murduda, et ma seda ei tundnudki? Kuidas ma ei märganud, et hamba seis nii nutune oli? Eriti uskumatu ja nõme, aga ma olin koos lihaga ka hamba alla neelanud. Avastus ajas mind ahastama. Kogu nädalavahetuse harjutasin naeratama nii, et puuduv hammas välja ei paista.

Hallo, hambaarstid! Ma olen tulekul, raske rahakott õlal.

Teeb hingele pika pai

Preili Kaks on nüüd diplomeeritud ajakirjanik. Kummaline, aga ma olen sama väsinud ja sama õnnelik kui pärast sünnitamist.

Pärastlõuna Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumi valges saalis oli armas. Ei meenutanud konveierlõpupidu, vaid oli väga akadeemiline, kuid samas intiimne, emotsiooni- ja muljerikas. Ma olin puhevil ja kohevil nagu kana, kes on munaga maha saanud. Kogu linn oli noori keni inimesi täis.

Preili Ühe lõpupeoni jääb veel oodata – arstid valmivad pikki aastaid. Jajah, lapsed pole tomatid, mis paari kuuga küpseks kasvavad.

Kolmkümmend kolm aastat tagasi

See helin tuttav ja armas,

kuid sageli muret ka tõi.

Meist igaüks oli varmas,

kui kell tunni alguses lõi.

Nüüd viimast korda sa palud,

mul tundub, on kutsegi hell.

Need on ju lahkumisvalud –

kauaks meelde jääb koolikell.  /A. Rimmel “Viimane koolikell”/

 

Tänase postituse teemasse juhatamiseks on himu laulda: “Leidsin sahtli põhjast ma vana foto ning jäin vaatama mu elus olnud hetki, inimesi, ennast ka…” Aga tegelikult on koolimaja juunikuised lõpupeo saginad viimastel aastatel üha enam mu atmosfääri täitnud magus- mõrkjate mälestustega. Vanad inimesed nendivad aeg- ajalt, et noorusaja mälestused on paremini meeles, kui need, mis juhtunud aasta- paar tagasi.  Olgu selle vananemisega kuidas on, aga järjest sagedamini meenuvad lõpupeoga seotud erinevad tundmused, mõtted, mõned helid, värvid, viiped, lausekatked.

Mulle tundub, et toonased põhikooli lõpupeod toimusid juunikuu esimesel nädalal, sest sirelid olid täies õiteehtes. Aga see ajaarvamine võib olla ka ekslik, sest Saaremaa on ju Lõuna- Eestiga võrreldes arengus vähemalt nädalakese maas. Me tundsime end  kui varakevadel koplisse pääsenud uljad varsad: pikk eksamiralli sooritatud, elu esimene diplom ning näiliselt rohkete valikuvõimalustega maailm kohe käeulatuses. Me olime noored, uljad ja väga õnnelikud.

Toona oli lõpupidude riietus rangelt reglementeeritud: poisid ülikondades, tüdrukutel tume seelik ja hele pluus. Riiete tegumoes oldi järeleandlikumad ja lasti fantaasial lennata. Meie ettevõtlik klassijuhataja otsustas aga isepäiselt. Ta tellis kahele paralleelklassile Kingissepast paar rulli kangast. Sealt siis mõõdeti: neiudele meetrikaupa kleitideks, noormeestele sentimeetritega lipsudeks. Riie ise oli nooruslik ja lustakas, tumedamad lillad kontsentrilised ringid heledamas roosakaslillal taustal. Kleidi oleksin võinud ju vabalt ja tasuta valmis lasta õmmelda emal, aga kuna mul oli paaniline hirm, et ema minu pakutud tegumoes liiga suuri korrektiive teeb, otsustasin, et kasutan võõrast abi. Hea ema sai aru, et otsus ei kuulu vaidlustamisele, ta ohkas järeleandlikult ning kangatükk saigi viidud ühe alevi niinimetatud nurgaõmbleja juurde.

Tänapäeval on paljudele põhikooli lõpetajatele lõpupidu pikitud täis logistikat: juuksuri juures peaproov, küünetehnik, peosoengu valmistamine, jumestamine. Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi oli asi suhteliselt lihtne: pea pesti puhtaks, kannatlikumad saatsid mööda öö rullidega vaeveldes, hommikul kammiti juuksed ära, paar kõige tavalisemat klambrit kinnitati juustesse, lõpukleit selga, kingad jalga ja minek.

Uhkeldavat rullisoengut mul küll polnud, aga enne pidu navigeerisin läbi Milja juurest, kelle ema, hoolimata suvesoojusest, oli pliidi kuumaks kütnud. Ja seal me siis lõimegi kaootilisi lõpupeo soenguid – Noa- aegsete juuksetangidega, mida praegu võib küll vaid muuseumis kohata. Tangid lasime pliidiraual kuumaks, kerisime juuksed ümber ja soeng oligi vinks- vonks paarikümne minutiga peas! Meikida me ei üritanudki. Jäi hirm, et hoolimata päeva pidulikkusest tirib mõni õpetaja kraani alla silmnägu puhtaks pesema.

Edasised mälestused on kuhugi kosmosese avarustesse lennanud. Ilmselt andsime me kuhugi allkirju. Millest me enne trepist üles marssimist rääkisime? Kaua me ootasime? Järgmiseks asetab mälu mind istuma saali. Aktusest pole suurt midagi meeles, sest korraga hakkasid mu uued kingad kohutavalt pigistama. Selle puuduva mälulünga suhtes võib vaid spekuleerida. Tõenäoliselt esines kõnega direktor ja klassijuhatajad, ilmselt loeti selgi lõpupeol tundeküllaseid luuletusi ning lauldi kallist kooliajast ja kodumaast. Seejärel oli minu kord lõpetajate nimel rääkida. Ajalugu jääb tummaks, millest ma rääkisin, sest kõne tekst pole säilinud, videokaamerast ja videosalvestustest võis toona vaid mõni julgem utopist unistada.

Lõpetajatele toodavad lilled polnud nii suurejoonelised kui praegu – tavaliselt lopsakad pojengid ja lihtsad aasalilled, mõni harv nelgiõis sekka. Kaskedega ehitud saalis toimus ka ühiste fotomeenutuste jäädvustamine. Vanematega ja klassiti, sõpradega ja pinginaabriga. Värvilisi kaadreid jagus vaid ühispiltide tarvis.

Nüüd tuleb osa, mil tänapäeva lõpetajad lähevad kuhugi üüritud sauna täiskasvanuteta pidutsema. Kolmkümmend kolm aastat tagasi suundus kogu seltskond bioloogiaklassi, kuhu oli kaetud kaks valgete linadega pikka külluslikult kaetud lauda. Sõime salatit, sülti, täidetud mune, pasteeti, rulaadi, kotlette ja teisi tavapäraseid piduroogi.

Tantsu keerutasime lindimuusika järgi. Abba, Boney M, Smokie, Baccara – need olid tollased üldteada lemmikud. Tantsuplats polnud küll väga populaarne paik. Viieteistkümneaastased noormehed olid parasjagu häbelikud. Ent see ei takistanud seina äärde unustatud tüdrukuid omavahel tantsimast.

Hale lugu, aga pärast keskööd muutusin järjest progresseeruvamalt loiuks ja uniseks. Vali muusika  ületas mu igasuguse taluvusläve. Tukkusime Ivega kuskil koridorinurgas. Ma ei teadnud veel, et palavik oli pressinud end mu sõbraks. Seetõttu jäi käimata klassijuhataja ja -kaaslastega ka päiksetõusul murekivi merre uputamas. Umbes poole viie paiku seadsin sammud kodu poole, väga väsinud, aga läbinisti õnnelik.

Sellist siirast rõõmu pole ma ühestki lõpupeost hiljem tundnud. Aga võib- olla esimene ongi eriline just seetõttu, et ta on esimene? Tänaseks on võiks sellele esimesele verstapostile lisada veel kolm: peda lõpetamine ja kaks ülikooli lõpupidu. Viimase asendasin dekanaadist diplomi kättesaamisega. Pidulik aktuselust oli kuhugi haihtunud.

Kas teie plaksutate kempsus käsi?

Olen alati siiralt kadestanud inimesi, kel tarvitseb vaid üle õue jalutada ning nahk ongi kaetud kauni kuldpruuni jumega. Päevitunud inimene on lihtsalt ilusam: tselluliit ei tundu enam nii hirmuäratav ja hambadki tunduvad päevitunud näos mitu tooni heledamad.

Juba lapsepõlves pidi ema suveti alaliselt kombluspolitseinikku mängima ja pidevalt kontrollima, kas ma päikseliste ilmadega väljas piisavalt kaetud olen. Aga juhtus, et temagi silmi alati kõikjale ei jagunud. Mere ääres olles unustasin päikese ja aja. “Mere kutse oli tugevam,” ütelnuks selle peale Sipsik. Ja tagajärjed olid kohe käes. Neid piinavaid õhtuid, mil tulitavat veripunast nahka külmade kompresside ja hapukoorega jahutatud sai ning öid, kus ka kõige pehmemad linad liivapaberina tundusid ja iga kehaosa liigutamine valust oigama pani, ei unusta ma ilmselt kunagi.

Enne soojamaareise tegin pisut profülaktilist eeltööd ja ehmatasin oma kahkjat jumet ning rahakotti solaariumiga. Tundsin end seal kahe hõõguva plaadi vahel nagu särisev pihv hamburgeri vahel, seanssi iga kord minuti võrra pikendades. Kanaaridelt tulin tagasi päris jumekana. Niiluse tuuril polnud ilm päikese suhtes kitsi. Pärast sunnitud nädalast “lisapuhkust” Sharm el- Sheikis naersid lapsed kodudes, et õpetaja on päris must.

Pärast eelmise aasta sügisel MureMügara eemaldamist pani onkoloog mulle korduvalt südamele, et ma otsesest päevitamisest hoiduksin. Ma olen nahavähi riskigrupp. Muidugi ma pole mingi varjulill ega hämarikuliblikas – niidan muru, toimetan ja tegutsen Hilbal, aga päris siruli visata lauspäikese kätte ma siiski ei riski. Heh, olen kindel, et kui ma mere ääres päevitama hakkaksin, ruttaks Greenpeace´i aktivistid mind valgevaalaks pidades koheselt merre sikutama. 😉

Viimased nädalad on päevad nii päikeselised ning õhtud- ööd nii sametised, et magada tundub lausa ülekohus. Juba kella kolmest hakkan kella vaatama, sest linnud laulavad ja tuba on magamiseks liiga valge. Preili Kaks kaitses eile suurepäraselt oma ülikooli lõputöö  (hurraa!)ning on nüüd diplomeeritud ajakirjanik. Preili Üks maadleb veel viimaseid nädalaid oma isiklike neerukivide ja ülikoolis meditsiiniliste terminitega. Kahjuks ei küündi ta teadmised botaaniliste haigusteni, sest kahte mu armsatest noortest õunapuudest on tabanud viljapuu tüvevähk. Üks lõpetas kurvalt lõkkeasemel, teine võitleb oma elu eest. Paraku on noorel sihvakal tüvel asuv haavand nii päratu, tundub et see aasta jääb ka talle viimaseks, ehkki sõber Uno manitses mitte alla andma ja soovitas haavandile mässida kohaliku savi- sõnniku kompress. Selline rahvameditsiin siis. Igatahes ei saa öelda, et haigused käivad vaid mööda inimesi, jätkub neid ka kividele, kändudele ja nagu näha ka puudele.

Nüüd siis tänase postituse iseäraliku pealkirja juurde.

Pühapäeval niitsin taas Hilbal muru ja võitlesin sõna otseses mõttes vereimejatega. Kui sääsekublad kaovad reeglina järgmiseks päevaks, siis hobuste mõõtu parmud haukavad nii, et veri taga. Kõige hirmsamad on väikesed putukad, keda siinkandi rahvas tsämblasteks hüüab. Nende hammustamist ei pane esialgu tähelegi. Õhtul hakkab hammustada saanud koht sügelema, muutub punaseks ja paistetab üles. Lõpuks on tunne nagu oleksin rõugearmides leeprahaige. Paari päeva jagu sääskede, parmude ja põhjamaiste moskiitode söötmist oleks lõdvalt võinud ühe verepanga doonorikoguse verd kokku anda. Tolku polnud ei punasest ega rohelisest Offist. Ent neid väikeseid vampiire pole vaid väljas. Pärast uute korstende ehitamist ja ventilatsiooni puhastamist on nutikad sääsed leidnud pika ja vaevalise lennutrajektoori meie kempsu. Väike ruum on kujunenud pigem piinakambriks, sest näljastele emastele tiivulistele sobib suurepäraselt iga keha paljastatud paik toidulauaks. Sestap polegi vaja uurida, kas tualettruum on vaba või hõivatud, seda on plaksutamisest või siis selle puudumisest kuulda. Pisikese funktsionaalse ruumi tapeet on pidevatest pihta- põhjas tabamustest kaetud inetute punaste vereplekkidega, mille eemaldamine on tüütu ja aeganõudev.  Kõige tipuks oskavad nad osavalt nagu metsavennad edasi imbuda teistesse ruumidesse. Täna tõi Velvo putukavõrku ja perekondlik osavate käte klubi teipis ventilatsiooniava kinni. Nii et nüüd, sõbrad sääsed, tuleb teil ots ringi keerata ja tagasi orienteeruda!

Nüüd on teada, et selle maailmalõpu ennustamisega pandi pikalt puusse. Suvi on käes! Ehee, ma tean kedagi, kel on puhkuseni jäänud kõigest poolteist nädalat… 🙂