Inimesed valivad endale sõpru- tuttavaid, kellega tihedamalt lävivad, enamasti mingite kindlate parameetrite alusel. Tavaliselt alateadlikult. Nooremas eas võib paraku domineerida välimus ja teatud grupile inimestele avaldab muljet ka rahakoti paksus ehk siis maine mammona. Aga üldiselt hinnatakse sõbralikkust, heatahtlikkust, tarkust, ühiste huvideringiga või vastupidi – iseendast sootuks erinevaid inimesi.
Mõtlesin endale meeldivate inimeste peale ning leidsin, et hindan eelkõige taktitundelisi, tugeva empaatiavõimega inimesi. Neid, kel on võime tajuda kaaslaste emotioone, tundmusi, tundeid ja vajadusi, kes oskavad õigel ajal rääkida või vaikida, sobival hetkel kallistada või vajadusel parajal määral hingamisruumi anda. Mul on kuhjaga kokkupuuteid inimestega, kes hüüavad selgelt ülekaaluliste seltskonnas: kui ilusad on saledad inimesed, oh kui ilusad! Kes nendivad nagu muuseas pärast katsikukingiks Nike pisikeste tossude toomist, kui tobedad on firmakultuse kandjad. Nad hädaldavad vinguval toonil välisünnipäeval või lõpupeol, et neil ei jätkunud õhku või et jäävad kindlasti külma tõttu kopsupõletikku, tekitades kutsujas päratult suure süütunde. Lapseootel pruudi seltskonnas pillavad nad nagu kogemata, et olid ise omal ajal kombekad pruudid ning abiellumine polnud neile teab- mis- hädamaandumine. Nojah, võib- olla pole siin tegemist vähese emotsionaalse intelligentsusega või emotsionaalse kompetentsusega, vaid teadliku sooviga teha haiget, panna inimene end ebameeldivalt tundma?
Elus on olukordi, kus ei saa suhtlemisel taluvuskummi lõputult venitada, see tuleb raksuga läbi lõigata, isegi kui otsus esmapilgul rohkesti ebameeldivusi kaasa toob. Hoolida tuleb neist inimestest, kes sinust hoolivad! Vahel tuleb igal inimesel ette libastumisi, aga mu hea ema kinnitas ikka (näed, ei saa mitte hakkama ema tarkuseta), et inimesel on sõnavaras väljend – palun vabandust!
On kuidas on, enamasti muuta selliseid inimesi ei saa. Üle muru keelatakse käia, aga üle inimeste tallamiseks pole paraku keelumärke.
Selline mõistukõneline ja sisekaemuslik postitus siis.
Aga muidu on elu ilus! Viimasel ajal jõuan virtuaalsesse päevikusse üha harvem kirjutada. Looduses on moekad rohelised ja kollased (võilill, tulikas, kullerkupp, raps) toonid, pisut lillasid laike sekka (sirel). Kollaste laikudega seoses võiks au anda võilillede kavalusele: juba muruniitja heli kuuldes kummarduvad nad maani, et siis pärast motoriseeritud jalutuskäiku end taas kohemaid uhkelt püsti ajada. Aga ma ei kiru. Võililleaeg on peagi möödas. Küllap kasutavad nad kõiki võimalusi oma järglaste levitamiseks. Eks me soovi oma lastele isegi parimat. Ka sotsiaalset intelligentsust elus hakkama saamiseks.
Karukell, kurvameelsuse rohi 