Ma tean väga hästi, et sünd ja surm on elu normaalsed koostisosad, paratamatus, ent kui asi puudutab väga lähedasi inimesi, keeldub mõistus tunnistamast, et inimesed on ajalikud.
Kui ema veebruaris suri, olid hanged surnuaias poolteist meetrit kõrged ja väljas valitsesid krõbedad külmakraadid. Sestap saigi kokku lepitud, et niinimetatud “kükitamine” ehk siis urnimatus toimub emadepäeval. Kuna mu õel on emaga ühine sündimise kuupäev, ei tundunud võõrastav jätta emaga lõplikult hüvasti minu sünnipäeval. Seda enam, et isiklikud sünnipäevad pole mulle kunagi meeldinud. See, et raadiost tuli terve tee imearmsaid emadele pühendatud laule ja tervitusena mõeldud salmikesi, ei muutnud olukorda just helgemaks ja kergemaks. Rohkem kui sadakond kilomeetrit niisutasin lakkamatult oma rinnaesist ja soovisin kogu hingest veel üht kohtumist elus emaga. Oleksin kallistanud teda kõvasti ning öelnud kuivõrd tähtis ta mulle oli, kui tarvilikud olid ta näpunäited ja nõuanded. Ema teadis igale murele rohtu. Tema abiga sain laste kleitidelt maha võilillepiimast tekkinud plekid, terveks mehe bensiiniallergilised käed. Ema soovitusel lisasin supile alati kübeke suhkrut – see tõi maitse paremini välja ning teadis, kuidas kaneelisaiakeste koor jääb parajalt pehme… Aga elus on olukordi, mil teist võimalust ei anta. Ma loodan kogu südamest, et ema teadis kuivõrd palju ta mulle tähendas.
Ema on mind elu jooksul ilmselt sadu kui mitte tuhandeid kordi süles hoidnud. Nüüd hoidsin ma süles väikest punakaspruuni puidust urni, milles oli umbes paar kilo raskust, mis oli olnud mu armas ja ainus ema. Ma olen saanud kümneid kirju, mil saatja aadressil on kirjas ema nimi, aga kui ehmatav ja võõrastav oli lugeda tuttavat ning armast nime külmal marmorist plaadil…
Nüüd olen emaga lõplikult hüvasti jätnud. Ja ehkki mõned korrad olen kohkunud – ma pole emale nii pikka aega helistanud – hakkab mõistus ema kaotusega harjuma.
Me emake puhkab nüüd Suure- Jaanis kõrgete põlispuude all, oma ema ja isa kõrval, eemal sellest valutavast, kiirustavast ja rabelevast maailmast, hällilauluks puude kohin, vihma rabistamine, tuulekohin ja lindude laul.
Head teed, head teed soovin Sul vaid,
Sind veel, Sind veel suunurgaga maitseks,
Sind veel, Sind veel kallistan vaikselt
hingan ja ootan…
igatsus põlvili teel ootan,
sind veel pilguga paitan…
Karukell, kurvameelsuse rohi 