Aeg- ajalt tuleb kõigil ette üle pika aja kohtumisi, mil siiralt imestame kui palju aeg inimest muutnud on. Reeglina vanutanud ja väsitanud – teadagi, nooremaks ei muutu meist keegi. Seevastu iseenda muutumist pikas perspektiivis ei pane enamasti tähelegi. Üks kurd või murekorts lisaks – seda pikas päevade rutus nagu ei märkagi. Igapäevane enese peegeldamine harjutab pisikeste muutustega, mis nädalate, kuude ja aastatega teevad summaks kokku vananemise märgid. Jajah, reaalsust võib tajuda täpselt nii, nagu inimene ise seda soovib.
Paikadega- kohtadega on niisamuti. Jüripäeva öösel panid salapärased vandaalid- püromaanid meie kooli lähedal paikneva vana kuurilobudiku põlema. Kaks päeva kohanesin võõra vaatega, kolmandal päeval polnud tekkinud tühimikus enam midagi iseäralikku ega võõrastavat. Igapäevasega harjume me teatavasti kiiresti.
Ent lapsepõlve paikade välisilme ja funktsioon on kuidagi eriliselt meelde kinnistunud. Nende muutustega harjumine võtab aega. Aastaid, vahel isegi aastakümneid.
Eelmisel suvel käisin paariaastase vahega taas Orissaares. Ma olen paadunud Orissaare fänn. Seal on möödunud mu elu muretum ja rõõmsam aeg. Iga kord on seal midagi muutunud: palju on juurde ehitatud, rääkimata ehitiste suuremast ja väiksemast kosmeetilisest iluravist. Aga kui ma õhtul kaugema mineviku peale mõtlen, tuleb silme ette ikka pilt peaaegu neljakümne aasta tagusest väga kaugest ajast.
Orissaare on nagu Astrid Lindgreni Blomkvisti juttude unine väikelinn. Sügisest kevadel möödus elu vaikselt. Aga suve algusest sügiseni algas vilgas sagimine. Kuna suurim ühendustee Kuivastust Kingisseppa viis läbi Orissaare, siis olid kohalikud harjunud turistide hordidega. Poed osteti kaubast tühjaks ja pahatihti leidis töölt tulev perenaine, et poest polegi peaaegu midagi osta.
Kingissepa maantee oli Orissaare mõistes nagu New Yorgi Viies Avenüü. See oli alevi nii- öelda kaubatänav. Pisikestes puumajades paiknesid kõrvuti kolm poekest nagu kolm õde: leiva-, liha- ja kommipood. Leivapood oli pisike kauplus, mille puidust riiulitele oli laotud üksteise peale read saiu, leibu ja sepikuid. Iga riiuli ees sahtlikene, kust sai leivatoodete pehmuse viisaks kontrollimiseks paberikese võtta. Müüja ees klaasist vitriini taga olid saiakesed, koogid ja tordid – nende valik oli päris lai. Värske toodang tuli otse alevi kontiitritööstusest. Vitriinis oli isuäratavaid, hõrke ja alati värskeid marjakorvikesi, sefiiri- ja Aleksandrikooke, moorapäid, Tallinna leivakesi, kreemitorusid, kaneeli- ning kohvisaiakesi.
Lihapoest sai osta nii liha- kui ka piimatooteid. Varasema väljalaske kuupäevaga inimesed mäletavad neid klaasist pooleliitriseid ja liitriseid piimapudeleid ning koorepurke, millel hõbepaberist mütsike peale oli pressitud. Liha lõi toonane kaupluse juhataja Aksel soovijale kirvega väiksemaks lausa kaupluses oleval päratul puupakul ostja silme all. Kohe pärast kauba saabumist võis näha, kuidas vorstilatid rippusid metallist konksude otsas.
Kommipood oleks võinud samavõrd kanda nime kuivainete või konservide pood. Aga kuna lastele on teadagi magus esmatähtis, siis kutsuti teda üldiselt rahva seas ikkagi kommipoeks. Kui kommide ostmiseks raha nappis, siis väikese tropsi või tuubi Põltsamaa punasõstra marmelaadiks ikka jätkus. Kõik kuivained olid pakendatud täpselt ühesugustesse jõupaberist kotikestesse. Ainult lilla tempel reetis, kas tegu on suhkru, jahu, manna, tangu või veel millegi muuga. Riiulid olid täis erinevaid konserveeritud tooteid – purgisuppe, limonaadi- ja mahlapudeleid ja täpilistes pappkarpides pikki makarone.
Kingissepa maantee ja Sadama tänava nurgal paiknes majatarvete pood. Sealt sai osta potte, panne, nuge, kahvleid, naelu, kruvisid, labidaid, rehasid, plekist kausse, lüpsikuid, ämbreid, seepe, pesupulbreid ning mänguasju. Kõige kõrgemal riiulil troonisid suured nukud, kohevate pikkade juustega. Muidugi polnud valik tänapäeva mõistes teab, mis rikkalik. Aga ometi oli alati neid mänguasju, mis mulle väga meeldisid ning mida ma ema lahkel loal oleksin kohemaid ostnud ja kaasa viinud. Näiteks see Straume patareidel töötav valges kitlis ja kokamütsiga pliidi ees seisev kokk, kes üha piimapudelit kallas, seejärel koogi õhku viskas ning taas kinni püüdis.
Majapidamiskaupluse tagumises ruumis oli müügil mööbel, kodutehnika ja vaibad. Mus oli vist juba väikse tirtsuna paras sisustuskunstnik peidus, sest mulle meeldis pakutavast mööblist mõtetes oma tulevikukodu käia planeerimas.
Leti kõrval lösutas suur plekkahi, kus külmal ajal ikka tuli vuhises ning müüjad oma külmetavaid käsi soojendasid.
Universaalkauplus õigustas oma nime. Sellest poest sai kõike, mis sobis selga- jalga, lisaks olid seal müügil kangad, niidid- nööbid- nõelad, kotid ning parfümeeriatooted. Nojah, erilist ilutoodete valikut polnud seal peaaegu kunagi, kui mitte seda ripsmetušši, mille harjakest pidi enne suus süljega kraani all niisutama, seejärel tihkel mustal padjal hõõruma, ilutooteks sai nimetada. Või neid hirmsaid keemilisi huulepulki, mis hoolimata nende jubedusest kohe siiski ära osteti. Tõenäoliselt müüdi aeg- ajalt ka paremat Poola firma Pollena kosmeetikat. Aga see jõudis vaevalt letti puudutada, kui läinud ta oligi. Lahedalt polnud selliseid tooteid toona iial müügil.
Universaalkaupluse naabruses asus söökla. 40- 50 kopikaga sai kõhu triiki täis, säästliku majandamise korral jäi suvel veel raha mere äärde minekuks pudeliks limonaadiks ja kohvisaiakski üle. Esmalt tuli leti taga oma soovid üles lugeda ja arve tasuda, sealt edasi liikuda kandikuga toidu järele. Soojal ajal oli sööjatele avatud ka söökla nn talveaed.
Minu mäletamiset mööda toidupoodides alkoholiga ei kaubeldud. Viinapood paiknes teistest kauplustest sadakond meetrit eemal. Sinna asjalikul perenaisel kuigi tihti asja polnud, sest peale alkoholi sealt midagi osta polnud.
Poes löödi arve kokku puidust nuppudega arvelaual. Ikka klõps- klõps paremale, klõps- klõps vasakule ja taas klõps- klõps paremale. Kassaaparaat ja kalkulaator olid tundmatud nähtused.
Kaluri tänava alguses asus sidekontor. Kuna mul oli suhteliselt suur kirjasõprade võrk, käisin sidest ümbrikke ja postkaarte ostmas. Samas sai ka telegramme saata ning ajalehti tellida, telefoni- ja elektriarvet maksta.
Sidekontori naabermajas asus mu konkurentsitu lemmikpood – raamatupood. Ma armastasin seda väikest tumepunaseses puumajas asuvat kauplust südamest! Mulle on alati meeldinud värske trükivärvi lõhn, aga peamise väärtuse andsid poele muidugi raamatud. Väärt uudiskirjandusega olid lood nagu kõige muu heaga – seda polnud saada. Ent mulle meeldisid kõik letil lasteraamatud. Pealegi oli raamatupoest võimali saada kõike koolis kuluvat: vihikuid, kaustikuid, puust joonlaudu, õpilaspäevikut, sulepäid, tinti, harilikke ja värvilisi pliiatseid, kustukummi, kummiliimi, plastikust õpikukaasi, kilest vihikukaasi, värvilisi paberid, puust pinaleid ning muud pudi- padi. Jah, raamatukauplus oli kahtlemata üks ütlemata armas koht.
Tegelikult oli ühe paiga inimväärseks muutmiseks veel mõned päris vajalikud kohad. Enne alevipiiri ja viimaseid suuri majau asus Kingissepa maantee lõpus kollane madal maja, kus töötasid fotograaf, õmbleja ja juuksur.
Ranna puiestee puust barakis elas ratastoolis mees, kes lisaraha teenis kingsepatöid tehes. Võisid muretult katkiste jalavarjudega tema madala töökoja juurde keksida ning tunni pärast taas liimitud, paigatud või kontsaplekistatud käimadele järele lipata. Tema töö oli kiire, korralik ja odav.
Orissaarega käis kaasas meretuul, Lastemeri ja Pioneeride park (vähemalt nii teda kutsuti), kus hein vahel vabal volil nii kõrgeks kasvas, et seal hea peitust mängida oli. Pargis kasvavad õunapuud kuulusid eikellegile ning neid käisid hilissuvest sügiseni mekkimas kõik, kel õunaisu oli.
Kui nüüd sellesse nimekirja lisada väike tegus apteek, haigla, ambulatoorium, lasteaed, saun, raamatukogu, sõbralik kool ning kultuurimaja, kus kaks korda nädalas õhtuti ja pühapäeva hommikul (lastefilm – 5 kopikat) kinos sai käia, siis võib öelda, et elu oli nagu lill.
Kaheksakümnendatel ehitati Orissaarde suur ostukeskus, kus on müügil kõike… ja samas ei midagi.
Eh, aastanumbrid muutuvad ja ümbrus transformeerub ühes nendega.
Ilmselt on kõik lapsepõlvemälestused suuremal või vähemal määral idealiseeritud. Need meenutused on nagu mustvalged fotod, mis on küll tuhmiks tõmbunud, aga ometi lõpmata armsad. See oli aeg, mil taevas oli sinisem ja rohi rohelisem, mil tähed olid kirkamad ja ööd valgemad. Me mäletame neid just nii nagu tahame mäletada. Aga ma olen 100 % nõus poetess Debora Vaarandiga, kes on kirjutanud:
On midagi nimetu – kallist,
mida seletada ei saa,
ses sõnas karehallis.
Hea on lausuda: Saaremaa!
Karukell, kurvameelsuse rohi 