Kiirreportaaž viiruse töötoast

Viimased kolm kalendripäeva on möödunud 100 % horisontaalasendis.

Juba neljapäeva hommikul ärgates oli tunne nagu oleksin tuldpurskavaile draakonitele lähedalt sugulane: kurk tulitas ja kopsust paiskusid kuumad röginad. Ma arvasin, et see on mööduv nähtus ja ei pööranud neile märkidele väga suurt tähelepanu. Loetud tundide jooksul lisandus tunne otsekui oleksin kogu öö sumomaadlusega tegelenud. Kõik lihased valutasid. Töölt sain sõbraliku soovituse oma väärt pisikud endale hoida. Koju komberdades oli ainukeseks sooviks mitte libedal pinnal külili, kõhuli või sellili prantsatada ning kiiremini koti peale pääseda.

Edasi möödus valsitaktis: pinnapealne uni – vappekülm – pöörane higistamine. Ja kui neljapäeval ja reedel oli mul veel isiklik käehoidja, gripitee tooja ning “Kuidas sa ennast, kullake, tunned? Kas toon sulle midagi?” küsija, siis laupäevaks valitses peres sümmeetria ning kodu nägi välja nagu laatsaret – vaheldumisi värisejaid ja higistajaid oli juba kaks.

Täna otsustasin end lamatistest päästa ja tõusin üles. Peegli ees veendusin, et nina veel kärssa ei meenuta, seagripp see ilmselt siiski pole. Jalad pole küll veel päris jalad, vaid sarnanevad keedetud pehmetele makaronidele, pea on vastikult vatine. Jook, mis pidanuks olema hea aromaatne kohv, maitseb kui väga mõru ja vastik löga.

Vanaks hakkan jääma! Kiire põdemise supersprinter hakkab tasapisi asenduma vinduva põdemise maratoonariga.

Tundub, et lamatistest pole siiski pääsu. Ma olen sellest kirjatööst nii väsinud. Welcome, my sweet, sweet bed!