Eile tähistasime oma 24. pulma- aastapäeva. Näha, tunda ja tajuda – armastada ja olla armastatud. Eks ole ju suurepärane! Seoses sellega läks mõte uitama peaaegu veerandsajandi tagusesse aega.
Muidugi olin ma nagu iga tüdruk, unistanud valgest kaharast kleidist, pikast loorist ning suurejoonelisest pulmapeost. Ent see oli majanduslikult raske aeg – meie palgad olid väikesed ja säästud praktiliselt olematud. Valikuid oli mitmeid: suured pulmad ja palju külalisi, väikesed pulmad ja natuke vähem külalisi või üliväike, kuid pidulik registreerimine. Kaua kaalutletud otsus ei sündinud kokkuhoidlikust isekusest, trotsist või enesekesksusest. Otsustasime viimase variandi kasuks, sest väljavaade alustada kooselu lohiseva võlakoormaga ei meeldinud kummagile meist.
Kuna me polnud kvalifitseeritud pulmakorraldajad, tegi täiendsõna pidulik ürituse ikkagi logistiliselt üsna keeruliseks.
Perekonnaseisuametis selgus, et esimene vaba sobiv kuupäev oli reedel, 13. märtsil. Kuna meil ei olnud selle õnnetuks peetava arvuga mingeid negatiivseid kogemusi, siis tundus kuupäev üsna intrigeeriv. Avaldusi esitades saime loa, mis lubas meil sisse astuda 21. juuni tänaval asuvasse pruutpaaride kauplusse. Reaalses poes polnud ju peaaegu midagi saada. Pruutpaaride kauplus oli toona rikkalik ja mitmekesine nagu oaas keset tühja kaubanduslikku kõrbe. Sealt väljusime triiksärgi ja kotitäie kangastega: riie pruutkleidiks ning peigmehe ülikonnaks- lipsuks. Lisaks tuli toimetada veel umbes sada seitse kohustuslikku etüüdi: sõrmuste ostmine, käik meeste ja naiste rätsepa juurde, restoranis kohtade broneerimine, sõrmuste ostmine ja nendesse nimede graveerimine, autopärja ja pruudikimbu tellimine, juuksuri ja fotograafi juurde aja kinnipanemine.
Pulmasõitu lubas meile tegema tulla Ingvar. Tema valge Žiguli oli tollal meie tutvusringkonna esinduslikem neljarattaline.
Jõudsin registreerimispäeva hommikul isegi tööl ära käia. Mulle tuleb seda päeva meenutades ikka meelde üks esimese klassi tirts, kes korduvalt sügavalt ohates end paremale ja vasakule poole keeras. “Mis viga on?” päris õpetaja lõpuks murelikult. “Mul on täna üks rubla kaasas!” paristas laps õnnelikult. Ma keerutasin ning ohkasin ka õnnelikult, aga põhjust ei saanud kellelegi avaldada. Tegelikult on üsna nadi tunne, kui iga imeväikseimgi keharakk hõiskab ja rõõmustab, aga seda õnne kellegagi jagada ei saa.
Päev ise oli väga päikseline, aga külm. Lumi sädeles ja säras, teid kattev peegelsile jää pani püstiseismise tasakaalu korduvalt proovile.
Paaripanijaks oli morn keskealine mees.
Harjutasime tagaruumis astumist ja hetkeks vallutas mind paanika: mis saab, kui mul need kätteõpitud ja loetud sammud meelest lähevad? Paar muusikut mängisid Mendelssohni pulmamarssi. Meeles on, et riiklik paaripanija rääkis kuivalt ja tuimalt äraleierdatud ja kordi kuuldud fraase. Ärevus oli siiski nii suur, et allkirja andsin valele reale. Järgnes fotode tegemine: istuge grammikene paremale, keerake pead pisut vasakule, naeratage nüüd, nihutame lillekimpu veidi allapoole, tõstke abielutunnistust natuke ülespoole…
Pidulik lõunasöök toimus restoranis “Volga”. Ma proovisin oma kätt süües nii sättida, et vastne kuldne rõngas vallatult sõrmes helgiks ja hästi näha olen. Edev olin!
Vahetult enne koju jõudmist tabas meid ehtne šokk – enne ristmikku keeras teele risti samblaroheline Moskvitš. Autost tulid välja lilledega Airi ja Uno. Nad olid Ingvari vihjete põhjal aimanud, et miskit on teoksil ning pärast Põlva Perekonnaseisuametis tulutut maad kuulamist (Täna me ei registreeri abielusid!) lihtsalt ootama jäänud lootuses, et millalgi peame me siiski koju jõudma. Nüüd oli meil pulmarong, mis koosnes kahest autost. Kodumaja ees otsustas Ingvar signaaliga auringi teha. Uno autol signaal ei töötanud, aga ta keris akna alla ja üürgas täiest kõrist ise. Kardinad liikusid. Meid oli nähtud.
Õhtu ise oli selline sõbralik ja vaikne istumine seni, kui Unol tekkis mõte Velvo isale ja emale teatama minna, et poeg võttis naise. Värske ämma- äia rõõm oli mõistagi üsna tehtud- teeseldud. Muidugi mõistan neid praegu suurepäraselt, aga tegu oli tehtud ja kahetsemine ei muutnud seda olematuks.
Keset Karaski orgu kadusid Uno- Airi auto tuled. Mõistagi tekkis hirm, et juhtus õnnetus. Hirmu võimendas seegi, et Airil oli sünnituseni jäänud loetud päevad. Õnneks selgus, et Unol oli keset seda möllu iseenda pulmanostalgia meenunud. Ta keeldus edasi sõitmast enne, kui kuuleb, et Airi teda ikka armastab.
Elu on siiani olnud nagu hea näidend. Kohati järskude teemaarendustega, aga kõigest hoolimata õnnelik. Mulle meeldib see elu meiena. Meil on nüüd maha peetud vatt-, nahk-, nisu-, vaha-, puu-, küpress-, vill-, moon-, fajanss-, inglistina-, maikellukese-, seatina-, kristall- safiir-, roos-, türkiis-, kretong-, portselan-, opaal-, pronks- ja berüllpulm. Ehkki pulma- aastapäevade arvestuses on 24. aastapäev atlasspulm, muutsime selle veepulmaks – käisime Värska SPA- s lõõgastumas.
Kas see ühine kulgemine sai alguse tõesti juba 24 aastat tagasi või tõesti alles 24 aasta eest?
Mnjaa, mis oleks kui järgmisel aastal peaks maha koos armsate sõpradega ühe tõelise pulmapeo? Kasvõi veerandsaja õnnelikult koos elatud aastate tähistamiseks? Tõeline elu alles algab! (Samuti ka seljavalud, kaalutõus ja komme rääkida kolm korda sama juttu samale inimesele. :))
Karukell, kurvameelsuse rohi 