Monthly Archives: märts 2011

Kiirreportaaž viiruse töötoast

Standard

Viimased kolm kalendripäeva on möödunud 100 % horisontaalasendis.

Juba neljapäeva hommikul ärgates oli tunne nagu oleksin tuldpurskavaile draakonitele lähedalt sugulane: kurk tulitas ja kopsust paiskusid kuumad röginad. Ma arvasin, et see on mööduv nähtus ja ei pööranud neile märkidele väga suurt tähelepanu. Loetud tundide jooksul lisandus tunne otsekui oleksin kogu öö sumomaadlusega tegelenud. Kõik lihased valutasid. Töölt sain sõbraliku soovituse oma väärt pisikud endale hoida. Koju komberdades oli ainukeseks sooviks mitte libedal pinnal külili, kõhuli või sellili prantsatada ning kiiremini koti peale pääseda.

Edasi möödus valsitaktis: pinnapealne uni – vappekülm – pöörane higistamine. Ja kui neljapäeval ja reedel oli mul veel isiklik käehoidja, gripitee tooja ning “Kuidas sa ennast, kullake, tunned? Kas toon sulle midagi?” küsija, siis laupäevaks valitses peres sümmeetria ning kodu nägi välja nagu laatsaret – vaheldumisi värisejaid ja higistajaid oli juba kaks.

Täna otsustasin end lamatistest päästa ja tõusin üles. Peegli ees veendusin, et nina veel kärssa ei meenuta, seagripp see ilmselt siiski pole. Jalad pole küll veel päris jalad, vaid sarnanevad keedetud pehmetele makaronidele, pea on vastikult vatine. Jook, mis pidanuks olema hea aromaatne kohv, maitseb kui väga mõru ja vastik löga.

Vanaks hakkan jääma! Kiire põdemise supersprinter hakkab tasapisi asenduma vinduva põdemise maratoonariga.

Tundub, et lamatistest pole siiski pääsu. Ma olen sellest kirjatööst nii väsinud. Welcome, my sweet, sweet bed!

Juba 24 aastat Meie

Standard

Eile tähistasime oma 24. pulma- aastapäeva. Näha, tunda ja tajuda – armastada ja olla armastatud. Eks ole ju suurepärane! Seoses sellega läks mõte uitama peaaegu veerandsajandi tagusesse aega.

Muidugi olin ma nagu iga tüdruk, unistanud valgest kaharast kleidist, pikast loorist ning suurejoonelisest pulmapeost. Ent see oli majanduslikult raske aeg – meie palgad olid väikesed ja säästud praktiliselt olematud. Valikuid oli mitmeid: suured pulmad ja palju külalisi, väikesed pulmad ja natuke vähem külalisi või üliväike, kuid pidulik registreerimine.  Kaua kaalutletud otsus ei sündinud kokkuhoidlikust isekusest, trotsist või enesekesksusest. Otsustasime viimase variandi kasuks, sest väljavaade alustada kooselu lohiseva võlakoormaga ei meeldinud kummagile meist.

Kuna me polnud kvalifitseeritud pulmakorraldajad, tegi täiendsõna pidulik ürituse ikkagi logistiliselt üsna keeruliseks.

Perekonnaseisuametis selgus, et esimene vaba sobiv kuupäev oli reedel, 13. märtsil. Kuna meil ei olnud selle õnnetuks peetava arvuga mingeid negatiivseid kogemusi, siis tundus kuupäev üsna intrigeeriv. Avaldusi esitades saime loa, mis lubas meil sisse astuda  21. juuni tänaval asuvasse pruutpaaride kauplusse. Reaalses poes polnud ju peaaegu midagi saada. Pruutpaaride kauplus oli toona rikkalik ja mitmekesine nagu oaas keset tühja kaubanduslikku kõrbe. Sealt väljusime triiksärgi ja kotitäie kangastega: riie pruutkleidiks ning peigmehe ülikonnaks- lipsuks. Lisaks tuli toimetada veel umbes sada seitse kohustuslikku etüüdi: sõrmuste ostmine, käik meeste ja naiste rätsepa juurde, restoranis kohtade broneerimine, sõrmuste ostmine ja nendesse nimede graveerimine, autopärja ja pruudikimbu tellimine, juuksuri ja fotograafi juurde aja kinnipanemine.

Pulmasõitu lubas meile tegema tulla Ingvar. Tema valge Žiguli oli tollal meie tutvusringkonna esinduslikem neljarattaline.

Jõudsin registreerimispäeva hommikul isegi tööl ära käia. Mulle tuleb seda päeva meenutades ikka meelde üks esimese klassi tirts, kes korduvalt sügavalt ohates end paremale ja vasakule poole keeras. “Mis viga on?” päris õpetaja lõpuks murelikult. “Mul on täna üks rubla kaasas!” paristas laps õnnelikult. Ma keerutasin ning ohkasin ka õnnelikult, aga põhjust ei saanud kellelegi avaldada. Tegelikult on üsna nadi tunne, kui iga imeväikseimgi keharakk hõiskab ja rõõmustab, aga seda õnne kellegagi jagada ei saa.

Päev ise oli väga päikseline, aga külm. Lumi sädeles ja säras, teid kattev peegelsile jää pani püstiseismise tasakaalu korduvalt proovile.

Paaripanijaks oli morn keskealine mees.

Harjutasime tagaruumis astumist ja hetkeks vallutas mind paanika: mis saab, kui mul need kätteõpitud ja loetud sammud meelest lähevad? Paar muusikut mängisid Mendelssohni pulmamarssi. Meeles on, et riiklik paaripanija rääkis kuivalt ja tuimalt äraleierdatud ja kordi kuuldud fraase. Ärevus oli siiski nii suur, et allkirja andsin valele reale. Järgnes fotode tegemine: istuge grammikene paremale, keerake pead pisut vasakule, naeratage nüüd, nihutame lillekimpu veidi allapoole, tõstke abielutunnistust natuke ülespoole…

Pidulik lõunasöök toimus restoranis “Volga”. Ma proovisin oma kätt süües nii sättida, et vastne kuldne rõngas vallatult sõrmes helgiks ja hästi näha olen. Edev olin!

Vahetult enne koju jõudmist tabas meid ehtne šokk – enne ristmikku keeras teele risti samblaroheline Moskvitš. Autost tulid välja lilledega Airi ja Uno. Nad olid Ingvari vihjete põhjal aimanud, et miskit on teoksil ning pärast Põlva Perekonnaseisuametis tulutut maad kuulamist (Täna me ei registreeri abielusid!) lihtsalt ootama jäänud lootuses, et millalgi peame me siiski koju jõudma. Nüüd oli meil pulmarong, mis koosnes kahest autost. Kodumaja ees otsustas Ingvar signaaliga auringi teha. Uno autol signaal ei töötanud, aga ta keris akna alla ja üürgas täiest kõrist ise. Kardinad liikusid. Meid oli nähtud.

Õhtu ise oli selline sõbralik ja vaikne istumine seni, kui Unol tekkis mõte Velvo isale ja emale teatama minna, et poeg võttis naise. Värske ämma- äia rõõm oli mõistagi üsna tehtud- teeseldud. Muidugi mõistan neid praegu suurepäraselt, aga tegu oli tehtud ja kahetsemine ei muutnud seda olematuks.

Keset Karaski orgu kadusid Uno- Airi auto tuled. Mõistagi tekkis hirm, et juhtus õnnetus. Hirmu võimendas seegi, et Airil oli sünnituseni jäänud loetud päevad. Õnneks selgus, et Unol oli keset seda möllu iseenda pulmanostalgia meenunud. Ta keeldus edasi sõitmast enne, kui kuuleb, et Airi teda ikka armastab.

Elu on siiani olnud nagu hea näidend. Kohati järskude teemaarendustega, aga kõigest hoolimata õnnelik. Mulle meeldib see elu meiena. Meil on nüüd maha peetud vatt-, nahk-, nisu-, vaha-, puu-, küpress-, vill-, moon-, fajanss-, inglistina-, maikellukese-, seatina-, kristall- safiir-, roos-, türkiis-, kretong-, portselan-, opaal-, pronks- ja berüllpulm. Ehkki pulma- aastapäevade arvestuses on 24. aastapäev atlasspulm, muutsime selle veepulmaks – käisime Värska SPA- s lõõgastumas.

Kas see ühine kulgemine sai alguse tõesti juba 24 aastat tagasi või tõesti alles 24 aasta eest?

Mnjaa, mis oleks kui järgmisel aastal peaks maha koos armsate sõpradega ühe tõelise pulmapeo? Kasvõi veerandsaja õnnelikult koos elatud aastate tähistamiseks? Tõeline elu alles algab! (Samuti ka seljavalud, kaalutõus ja komme rääkida kolm korda sama juttu samale inimesele. :))

Armas uudis

Standard

Kui imelik on maailm! Äsja tundus, et kogu maailm on morn ja hall.  Täna tundub, et maailmas peab valitsema tasakaal. Mu laps on Aasta Noorajakirjanik 2010!

Eh! Midagi on siin maailmas ka hästi (keksleb ja sirutab end erinevates suundades)!

O tempora, o mores

Standard

On üsna tavapärane, et vanem põlvkond annab edasi kogutud tõekspidamisi ja väärtushinnanguid. Küllap on iga minuealise hea lastetuba kaasa andnud teadmised, et vanemale inimesele tuleb bussis kombekalt istet pakkuda, et röhitsemine on kasvatamatuse tunnus või et küünarnukke söögilaua peale ei toetata. Viisakus ei maksa midagi, kuid selle eest võib kõike osta. Ent ühel hetkel selgub, et see, mida oled pidanud ainuõigeks, pole seda enam teps mitte. Muutub aeg ja ajaga muutuvad ühtlasi kombed.

Näitlikustame. Lapsepõlvest sain kaasa teadmise, et kui seelik on kirju, siis pluus on ühevärviline või vastupidi. Väljend “riides nagu mustlane” heitis ette, et värve on liiga palju või valik liiga kirev. Vahel ajab minu vanuseklassi inimestel nooruslik riietusmall pea ringi käima: kirju triibuline seelik, veel kirevam lilleline pluus, hoopis muus toonis ehted, kott ja kingad sootuks eri ooperist. Aga mood on mood. Mood teeb õige kummalisi uperpalle. Vanasti ehiti end teatrisse minekuks: parim selga ja jalga, viisakas soeng pähe ja ontlik meik näkku. Nüüd tunduvad üha enam väljapeetud inimesed fossiilidena. Üha enam näed teatris teksaseid ja lohvakaid kampsikuid, päratuid tanksaapaid ja lühikesi vallatuid suvepükse. WTF?! Tjah, tuleb tõdeda, et eile ei olnud nii nagu täna ning täna pole nii nagu homme.

Praegusel valimiste- eelsel ajal tuleb ikka meelde iidne õpetus: ennast ei sobi ise kiita, inimest kiidavad tema teod. Tänapäeval ei jõua tagasihoidlikkusega kuigi kaugele. Nüüd on kõlab vana õpetussõna parandatult: kui sa ise end ei hinda, siis ei hinda sind ka teised. Ehk siis – enesekiitmine on nii tähtis tegevus, et seda ei saa teistele usaldada. Peab tunnistama, et selle enesekiitmisega on mul lood üpris kehvad.

Mis mind sellest kirjutama ajendas? Ma olen siiani pidanud heaks tooniks, kui mehed ruumi sisenedes mütsi peast võtavad. Seda peeti ligimise – võõrustaja koja austamise tunnuseks. Eile tulid meile kooli viktoriinile targad lapsed kaheteistkümnest koolist. Kaks teismelist poissi istusid kogu ürituse nagu metsavennad, mütsid silmile tõmmatud. Palusin neid vaikselt ja viisakalt mütsid peast võtta. Korraks paljastusidki noorsandide peanupud, aga juba mõne minuti pärast olid mütsid nagu liimitult peas tagasi, veelgi enam silmil. Eh, kootud mütsid ja kapuutsid on kuum sõna; mida aitab üks keskealise tädi märkus? Heh, aga head kombed olevat tarkade meeste leiutis, et nende abil lolle endast võimalikult kaugel hoida. Säh siis!

Selginemine

Standard

Viimased nädalad on selline staatiline kulgemine. Tööle ja tagasi, magama ja üles. Balansseerimine ärevuse, kurbuse ja letargia piiridel. Esimesed nädalal küsisin endalt pidevalt nagu Uskumatu Toomas: “Kas ema on tõesti surnud?”, seejärel tuli imestamine: “Mu ema on tõesti surnud!” siis tänaseks on saabunud selginemine ja settimine: “Mu ema on tõepoolest surnud.”

Inimesi sureb pidevalt, see on elu kulg ja seaduspärasus. Ma kordan nagu mantrat Fred Jüssi “Eesti Naises” kirjutatud mõtet: “Akna taga konutas hall novembrikuu pärastlõuna. Sadas lumelörtsi. Tilluke tuba näis äkitselt otsekui valgeid lilli täis olevat. Vajutasin ema silmalaud kinni. Teadsin, et minu ema ei sure kunagi.”

Jah, me oleme nüüd ise Velvoga vanem põlvkond.

Nüüd viipan ma nagu Pipi Pikksukk aeg- ajalt taeva poole: “Armas ema, ära muretse, ma saan hakkama!”