Valu

Minu ajaarvamine on nüüdseks otsekui kaheks jagatud: elu emaga ja elu ilma emata.

Ma ei oleks arvanud, et hüvastijätt nii raske on. Viimased päevadel on ilmad mu sisemaailmas üsna vihmased. Valus on isegi hingata. Südame ümber oleks nagu suur ogane rull okastraati mässitud. Tunne on nagu oleks kaotanud päratu tüki iseendast. Kogu valu teeb olemise tuimaks ja jõuetuks. Täna nõudis mul juba voodist tõusmine suurt jõupingutust.

Näha oma ema abituna ja vahakarva on rohkem kui liig. Teadmine, et need tegusad käed, mis mulle sadu kordi patse pununud ja mind tuhandeid kordi kallistanud, ei tõuse enam kunagi. Ja siis tulevad pähe arutud ja jaburad mõtted: tal jäid kindlasti päris mitme seriaali lõpud nägemata, mõni raamat pooleli ja ristsõnaraamat lahendamata, sokk lõpuni kudumata…

Ema nägu oli nii helge ja rahulik, otsmik sile ja pehme. Tahtnuks tuua suure sooja teki ja kõhetu keha sinna sisse mässida, hüüda: “Tule nüüd, aitab tukkumisest, lähme ära koju!” Kui kirstu kaant kinni kruviti, sattusin paanikasse – aga kui õhk hingamiseks tal sealt otsa saab?

Kodus oleks asjadele nagu sildid kleebitud: selle vaasi kinkis ema, see kann oli temalt sünnipäevakingituseks, sellel kostüümil on tema tikitud lilled… Neid on valus vaadata – need tuletavad meelde teda, keda enam ei ole.

Ma ei suuda veel telefonist ema numbrit kustutada, ehkki tean, et sellele numbrile ei vasta ta enam kunagi.

Kirikuõpetaja ütles, et leinamiseks tuleb aega võtta. Ema elab meis edasi: oma lastes ja lastelastes. Aga rääkida saan temaga nüüd vaid mõttes ja unenägudes.

Jääb loota, et homme on ühe mikrogrammi võrra kergem, ent igatsus ja valu jäävad ilmselt alatiseks.