Elu on habras niit

Taevasse tekkis täna öösel kuhugi kaugele Linnuteele üks särav täht juurde.

Pilvepiiril istub tänasest veel üks habras ingel, vaatab tähelepanelikult meie pere maiseid toimetamisi ning kaitseb meid vajadusel oma nähtamatu, kuid tugeva võlujõuga.

Mul on hea meel, et Sa nendest lõpmatutena tunduvatest valudest ja vaevadest prii oled, armas ema.

Kui katkeb elu habras niit,
sa lähed sinna kus on valgus.
Saab tõeks su igatsetud ootus,
kui katkeb elu habras niit.

Kui katkeb elu habras niit,
sa suundud maale, kus on rahu.
Ei pisaraid ei mingeid vaevu,
kui katkeb elu habras niit.

Kui katkeb elu habras niit,
sa jätad maha maised vaevad.
Läed lennates siit ära taeva,
kui katkeb elu habras niit,
kui katkeb elu habras niit…

Nüüd oled Sa ilmselt kohtunud tädi Eva, memme ja taadiga ning olete ka isaga tõenäoliselt oma keerulised suhted juba selgeks jõudnud rääkida.

Ma tõesti tahaks uskuda, et kui mina aastate pärast läbi selle pika kummalise tunneli poen, ootad Sa mind, käed avali kallistuseks valmis. Emaarmastus on kord  nii suur, et see peab kohtuma lapsega, kui laps tema poole teel on.