Käesolev postitus tuleb üksjagu jabur, aga ma kinnitan tõsimeeli, et olen vaimselt absoluutselt stabiilne ning täie mõistuse juures. Lihtsalt elu ise sunnib mitmetes arusaamades korrektiive tegema.
Tjah, kristlik fraas ütleb, et mullast oleme me võetud ja mullaks peame me saama. Päris kindel on, et igavesti ei ela meist keegi. Aga kuidas eelistaksite surra teie? Eelistaksin pikale valudes piinlemisele vaikset öist igavesele unele uinumist. Ent mis juhtub siis, kui saatus mängib mulle raske infarkti, ootamatu insuldi, Alzheimeri tõve või progresseruva dementsuse?
Mulle ei meeldi üleüldse, kui mu ema oma surmast räägib. Ma nutan iga jumala kord ja palun tal sellest rohkem mitte rääkida. Küllap ei meeldi mu lastelegi minu surmaga seotud asjaolusid arutada. Ema on ju ikkagi ema. Aga eile sai mulle Merlega telefonitsi rääkides äkki selgeks, et mõned asjad tuleb õigel ajal selgeks teha. Olgu see siis varakult öeldud.
Kuni eilseni olin kindel, et vanadekodusse panevad oma vanemad vaid hoolimatud, isekad ja egoistlikud lapsed. Enam ma nii ei arva.
Armsad lapsed! Kui peaks juhtuma, et mõni haigus mult liikumisvõime, mälu ja mõistuse võtab, siis tahan ma oma järelejäänud elu veeta kuskil armsas ja hoolivas hooldekodus. Ja palun ärge pange pahaks, kui ma teid sussiga või mõne teise käepärase- ettejuhtuva asjaga viskan, rämedalt inetute sõnadega solvan ja raevukalt kriiskan, et ma olen oma nooruse teile raisanud ning nüüd pean siin kopitama, samal ajal kui teie elu naudite. Või veel hullem – kui ma teid ära ei tunne ja siis teile veendunult seletan, et vaat, teie, võõrad käite mind vaatamas, aga oma lapsed (siia tuleb taas ilmselt see fraas raisatud noorusest) ei hooli must vähematki. Sest see pole enam mina. Ja isegi hoolimata süüdistustest ei ole te süüdi, et ma teid otsustasin saada. Ükski laps pole süüdi, et ta siia ilma sündinud on ning see, et nad siia maailma sündisid, ei kohusta neid arutu ja liikumisvõimetu vanema peale oma tegusat elu raiskama ning nende lamatisi määrima ning taguotsa puhastama. See ei tähenda, et te ei võiks mul külas käia ning Laura küpsetatud kooki või pirukaid kaasa tuua, mu juukseid kammida ja valutavat selga mudida. Aga tõepoolest – ainult aeg- ajalt.
Tõenäoliselt on see täiesti ülearune kirje. Ilmselt elan ma üheksakümneaastaseks nagu mu vanaema ja suren õndsalt naeratades ilusamat unenägu nähes. Aamen!
Karukell, kurvameelsuse rohi 