Mu postitused jaganevad laias laastus kolmeks: iseenda üle muigamisteks, nostalgilisteks minevikumeenutusteks ja täiskohaga õnnetuks olemisteks. Täna on üks neist päevadest, mil suunurgad ripuvad lootusetult tagurpidi ja pikk murekurd laiutab kulmude vahel.
Kes julgeb väita, et ilus ilm teeb tuju heaks? Tühi jutt! Hoopis hea tuju teeb ilma nauditavaks. Väljas võib olla tinane või tusane ilm, optimistlik ja õnnelik enesetunne paneb tundma ebamaisel pilotaažil – nagu hõljuks maast pool meetrit kõrgemal.
Tänane hommiks oli tavapäraselt tegus, erk ja rõõmus ehkki taevast sadas alla valget ebamäärast ollust. Kaheksa tundi hiljem olin ma nagu reklaamist pärit lill, mis on kakskümmend neli tundi ilma hilisema pilditöötluseta olnud teate- isegi- mis- pesupulbri lahuses. Tulin koju lühikese töntsi sammuga, varbad kurvalt sissepoole. Ma olin nagu õhupall, millest elurõõm vaikse visinaga välja voolab. Nii nadilt pole ma ennast pikka aega tundnud. Ma olen tasahaaval end õppinud elu vopsude eest kaitsma… aimates, kust nad tulla võivad. Aga see löök oli hästi rihitud alatu paremsirge, mis pani mu piltlikult sekundi murdosaks valust kõverasse tõmbuma ning abitult õhku ahmima. Kogusin end kiiresti, naeratasin ja… tänasin. Me oleme ju tsiviliseeritud ja viisakad inimesed.
Täna kuluks mulle ära üks pehme õlg, mille najal peatäis nuttu löristada ja hea pudel punast veini.
Kunagi oli mu märkmikku kirjutatud üks armas Ly Seppeli mõttetera: Inimesed on nagu jõed, sildadega jõed… Ja imelik lugu on nende sildadega – kord kannavad roomikute raskust, teinekord murduvad ainsast sõnast. Ja sellepärast ei saa nende juurde iial märkida kandejõudu, mis ettevaatlikusele manitseks.
Minu sild on hetkel selgelt avariiohtlik. Aga ainult täna. Ma luban, et homseks on see taas pahteldatud, silutud ja värvitud.
Karukell, kurvameelsuse rohi 