Tegelikult on postituse pealkiri selgelt eksitav. Ei tule seekord juttu sügisest, hoopiski ajalehtedest ja ajakirjadest. Lehesadu ei ole ega ka ilmselt tule. Viimasel ajal on kõikide ajalehtede tiraaž kokku kuivanud, peamiseks põhjuseks inimeste sissetulekute langus ning ajalehtede sisu. Vox populi, vox dei.
Lapsepõlves oli me postkast alati punnis. Koju käisid Rahva Hääl, Noorte Hääl, Sirp ja Vasar, rajoonileht ja vedamise korral ka Edasi, ajakirjadest Nõukogude Naine, Küsimused ja Vastused, Kultuur ja Elu, Looming ja Loomingu Raamatukogu. Lastele telliti Pioneeri, Tähekest ja Sädet. Võimalik, et ma midagi unustasin. Ajalehtede sellimene polnud vaid primitiivne edevus, neid tõepoolest loeti! Aga tellimine oli paras katsumus. Igale sidele ja postkontorile olid kehtestatud oma kvoodid ning selleks, et soovitut iganädalaselt/ -kuiselt saada, tuli õhtul varakult järjekorda minna. Hommikul raporteeris sabasseisja oma edust või ebaedust. Ajalehed ja – kirjad olid suhteliselt odavad, nii et raha tõttu ei jäänud meie perel küll ükski väljaanne tellimata.
Isiklik elu ja rahakott elavdas ka tellimisnimekirja: lisandus Nõukogude Kool, Nõukogude Õpetaja, Noorus ja paaril aastal isegi Sotsialistlik Põllumajandus (oh, mida ma sealt küll õigupoolest lugesin?).
Eesti Vabariigi taaskehtestamisega muutus tellimine lihtsaks, valik suuremaks, aga hinnad tõusid oluliselt. Nüüd tuli enne tellima minekut pisike rehnut maha pidada: mida võtta, mida jätta. Värsked ajalehed ei jõudnud kohale küll nagu linnades – hommikuks, aga pärastlõunal võis juba väliskoridoris paiknevat postkasti käia revideerimas.
Umbes 15 aastat tagasi toimus siin postkastide “kollektiviseerimine” – mitme ühismaja nn postkastikeskus pandi püsti pargi servale. Inimestele jagati postkastid ja paar võtmekest. Esialgu oli asi harjumata, nõudis riidepanekut ja kõndimist. Kuna aknast sinna vaatama ei ulatunud, siis jäi karikakramäng: postiljon on käinud, postiljon pole veel käinud… Aga kuna liikumine on tervisele kasulik, siis erilist nina kirtsutamist polnud.
Siis otsustas tundmatu vandaal riburada postkastide lukke hakata eemaldama. Usinamad meisterdasid ja keevitasid, kuni said postkasti uuesti tabastatud. Meie oma jäigi vabakäigule. Siin maailmas on juba kord inimesi, kes elavad põhimõttel: mis ripakil, see ära. Laupäev kujunes järjest sagedamini postivabaks. Kellegi ablas käsi jõudis alati ajalehed ära omastada. See tegi harja punaseks. Lisaks sellele hakkasid postkastid lekkima: vihmavesi leotas lehed ja neid pidi vahel enne lugemist kuivatama. Pikapeale tekkis tunne, et tahaks peaga vastu seina joosta. Lõpuks kärbus tahtmine heategevust korraldada ja kellelegi teisele tasuta ajalehti tellida. Säästame siis loodust! Hapud viinamarjad: ajalehed muutusidki aina enam sisutühjaks, reklaamipinnad üha suurenesid, lisaks polnud vanu ajalehti kuhugi panna, makulatuuri hoiustamine tekitas lisaprobleeme. Funktsionaalsete prügikastideni pealkirjaga “Paber ja papp” jäi siis veel palju aastaid. Saame üle! Oma uudisejanu sain rahuldatud tööl ajalehti ja ajakirju lugedes, hiljem internetist või raamatukogu lugemissaalis.
Ah, kaua ma siin ikka jauran. Hetkel koormab postkasti ainult rämpspost ning arved. Varsti hakkab postkast kogema suuremat elevust – valimised ju tulekul. Aga postkasti revideerija ei puhka. Vaat, eurokalkulaator meie perre ei jõudnudki.
Edit: Ent kõigile telefonitsi sooduskampaania pakkujale a`la tellige meie ajaleht/ ajakiri on mul viisakalt ja turvaliselt dzotile visata Aili: “Mul on sõbranna lugemissaalis tööl, loen teie hea väljaande seal läbi.”
Karukell, kurvameelsuse rohi 