Valu

Minu ajaarvamine on nüüdseks otsekui kaheks jagatud: elu emaga ja elu ilma emata.

Ma ei oleks arvanud, et hüvastijätt nii raske on. Viimased päevadel on ilmad mu sisemaailmas üsna vihmased. Valus on isegi hingata. Südame ümber oleks nagu suur ogane rull okastraati mässitud. Tunne on nagu oleks kaotanud päratu tüki iseendast. Kogu valu teeb olemise tuimaks ja jõuetuks. Täna nõudis mul juba voodist tõusmine suurt jõupingutust.

Näha oma ema abituna ja vahakarva on rohkem kui liig. Teadmine, et need tegusad käed, mis mulle sadu kordi patse pununud ja mind tuhandeid kordi kallistanud, ei tõuse enam kunagi. Ja siis tulevad pähe arutud ja jaburad mõtted: tal jäid kindlasti päris mitme seriaali lõpud nägemata, mõni raamat pooleli ja ristsõnaraamat lahendamata, sokk lõpuni kudumata…

Ema nägu oli nii helge ja rahulik, otsmik sile ja pehme. Tahtnuks tuua suure sooja teki ja kõhetu keha sinna sisse mässida, hüüda: “Tule nüüd, aitab tukkumisest, lähme ära koju!” Kui kirstu kaant kinni kruviti, sattusin paanikasse – aga kui õhk hingamiseks tal sealt otsa saab?

Kodus oleks asjadele nagu sildid kleebitud: selle vaasi kinkis ema, see kann oli temalt sünnipäevakingituseks, sellel kostüümil on tema tikitud lilled… Neid on valus vaadata – need tuletavad meelde teda, keda enam ei ole.

Ma ei suuda veel telefonist ema numbrit kustutada, ehkki tean, et sellele numbrile ei vasta ta enam kunagi.

Kirikuõpetaja ütles, et leinamiseks tuleb aega võtta. Ema elab meis edasi: oma lastes ja lastelastes. Aga rääkida saan temaga nüüd vaid mõttes ja unenägudes.

Jääb loota, et homme on ühe mikrogrammi võrra kergem, ent igatsus ja valu jäävad ilmselt alatiseks.

Elu on habras niit

Taevasse tekkis täna öösel kuhugi kaugele Linnuteele üks särav täht juurde.

Pilvepiiril istub tänasest veel üks habras ingel, vaatab tähelepanelikult meie pere maiseid toimetamisi ning kaitseb meid vajadusel oma nähtamatu, kuid tugeva võlujõuga.

Mul on hea meel, et Sa nendest lõpmatutena tunduvatest valudest ja vaevadest prii oled, armas ema.

Kui katkeb elu habras niit,
sa lähed sinna kus on valgus.
Saab tõeks su igatsetud ootus,
kui katkeb elu habras niit.

Kui katkeb elu habras niit,
sa suundud maale, kus on rahu.
Ei pisaraid ei mingeid vaevu,
kui katkeb elu habras niit.

Kui katkeb elu habras niit,
sa jätad maha maised vaevad.
Läed lennates siit ära taeva,
kui katkeb elu habras niit,
kui katkeb elu habras niit…

Nüüd oled Sa ilmselt kohtunud tädi Eva, memme ja taadiga ning olete ka isaga tõenäoliselt oma keerulised suhted juba selgeks jõudnud rääkida.

Ma tõesti tahaks uskuda, et kui mina aastate pärast läbi selle pika kummalise tunneli poen, ootad Sa mind, käed avali kallistuseks valmis. Emaarmastus on kord  nii suur, et see peab kohtuma lapsega, kui laps tema poole teel on.

Olgu see siis öeldud

Käesolev postitus tuleb üksjagu jabur, aga ma kinnitan tõsimeeli, et olen vaimselt absoluutselt stabiilne ning täie mõistuse juures. Lihtsalt elu ise sunnib mitmetes arusaamades korrektiive tegema.

Tjah, kristlik fraas ütleb, et mullast oleme me võetud ja mullaks peame me saama.  Päris kindel on, et igavesti ei ela meist keegi. Aga kuidas eelistaksite surra teie? Eelistaksin pikale valudes piinlemisele vaikset öist igavesele unele uinumist. Ent mis juhtub siis, kui saatus mängib mulle raske infarkti, ootamatu insuldi, Alzheimeri tõve või progresseruva dementsuse?

Mulle ei meeldi üleüldse, kui mu ema oma surmast räägib. Ma nutan iga jumala kord ja palun tal sellest rohkem mitte rääkida. Küllap ei meeldi mu lastelegi minu surmaga seotud asjaolusid arutada. Ema on ju ikkagi ema. Aga eile sai mulle Merlega telefonitsi rääkides äkki selgeks, et mõned asjad tuleb õigel ajal selgeks teha. Olgu see siis varakult öeldud.

Kuni eilseni olin kindel, et vanadekodusse panevad oma vanemad vaid hoolimatud, isekad ja egoistlikud lapsed. Enam ma nii ei arva.

Armsad lapsed! Kui peaks juhtuma, et mõni haigus mult liikumisvõime, mälu ja mõistuse võtab, siis tahan ma oma järelejäänud elu veeta kuskil armsas ja hoolivas hooldekodus. Ja palun ärge pange pahaks, kui ma teid sussiga või mõne teise käepärase- ettejuhtuva asjaga viskan, rämedalt inetute sõnadega solvan ja raevukalt kriiskan, et ma olen oma nooruse teile raisanud ning nüüd pean siin kopitama, samal ajal kui teie elu naudite. Või veel hullem – kui ma teid ära ei tunne ja siis teile veendunult seletan, et vaat, teie, võõrad käite mind vaatamas, aga oma lapsed (siia tuleb taas ilmselt see fraas raisatud noorusest) ei hooli must vähematki. Sest see pole enam mina. Ja isegi hoolimata süüdistustest ei ole te süüdi, et ma teid otsustasin saada. Ükski laps pole süüdi, et ta siia ilma sündinud on ning see, et nad siia maailma sündisid, ei kohusta neid arutu ja liikumisvõimetu vanema peale oma tegusat elu raiskama ning nende lamatisi määrima ning taguotsa puhastama. See ei tähenda, et te ei võiks mul külas käia ning Laura küpsetatud kooki või pirukaid kaasa tuua, mu juukseid kammida ja valutavat selga mudida. Aga tõepoolest – ainult aeg- ajalt.

Tõenäoliselt on see täiesti ülearune kirje. Ilmselt elan ma üheksakümneaastaseks nagu mu vanaema ja suren õndsalt naeratades ilusamat unenägu nähes. Aamen!

Higher level

Mu postitused jaganevad laias laastus kolmeks: iseenda üle muigamisteks, nostalgilisteks minevikumeenutusteks ja täiskohaga õnnetuks olemisteks. Täna on üks neist päevadest, mil suunurgad ripuvad lootusetult tagurpidi ja pikk murekurd laiutab kulmude vahel.

Kes julgeb väita, et ilus ilm teeb tuju heaks? Tühi jutt! Hoopis hea tuju teeb ilma nauditavaks. Väljas võib olla tinane või tusane ilm, optimistlik ja õnnelik enesetunne  paneb tundma ebamaisel pilotaažil – nagu hõljuks maast pool meetrit kõrgemal.

Tänane hommiks oli tavapäraselt tegus, erk ja rõõmus ehkki taevast sadas alla valget ebamäärast ollust. Kaheksa tundi hiljem olin ma nagu reklaamist pärit lill, mis on kakskümmend neli tundi ilma hilisema pilditöötluseta olnud teate- isegi- mis- pesupulbri lahuses. Tulin koju lühikese töntsi sammuga, varbad kurvalt sissepoole. Ma olin nagu õhupall, millest elurõõm vaikse visinaga välja voolab. Nii nadilt pole ma ennast pikka aega tundnud. Ma olen tasahaaval end õppinud elu vopsude eest kaitsma… aimates, kust nad tulla võivad. Aga see löök oli hästi rihitud alatu paremsirge, mis pani mu piltlikult sekundi murdosaks valust kõverasse tõmbuma ning abitult õhku ahmima. Kogusin end kiiresti, naeratasin ja… tänasin. Me oleme ju tsiviliseeritud ja viisakad inimesed.

Täna kuluks mulle ära üks pehme õlg, mille najal peatäis nuttu löristada ja hea pudel punast veini.

Kunagi oli mu märkmikku kirjutatud üks armas Ly Seppeli mõttetera: Inimesed on nagu jõed, sildadega jõed… Ja imelik lugu on nende sildadega – kord kannavad roomikute raskust, teinekord murduvad ainsast sõnast. Ja sellepärast ei saa nende juurde iial märkida kandejõudu, mis ettevaatlikusele manitseks.

Minu sild on hetkel selgelt avariiohtlik. Aga ainult täna. Ma luban, et homseks on see taas pahteldatud, silutud ja värvitud.

Doktor, armas, ütle mul’, mis haigust ma nüüd põen?

Ma usun, et paljudel minuealistel tulevad aeg- ajalt meelde lapsepõlve mänguasjad. Toona ei osanud unistadagi arvutimängudest, legodest, barbidest või pissivatest nukubeebidest. Mul oli kipsist jalgade, käte ja peaga, pehme keha ja lokkis pikkade tumedate juustega nukutüdruk Pille, jäik plastmassist värvitud juuksepiiriga poissnukk Peeter, valge pehme karvaga jänes Joosu, rohkesti lauamänge: Trilma, Reis ümber maailma, Tsirkus, Suusasõit. Mäletan, kuidas ma lunisin emalt, et ta ostaks mulle valge nukuserviisi, aga see jäi napi eelarve tõttu mu unistuseks. Tegus laps ei jäänud norutama. Paberist fantaasiarikka garderoobiga nukke oli mul terve kommikarbitäis. Joonistasin paberist taldrikud, noad, kahvlid ja lusikad, lisaks veel porgandid, kartulid ja kotletid ning need asendasid puuduvaid nukunõusid väga edukalt.

Mida me mängisime? Õues sai mängitud erinevad jooksumänge: värve, mädamuna, kapsapead, keerukuju, peitust ja trihvaad; hüppenööriga hüpatud ja keksu mängitud, korraldatud salakirjadega maastikumänge, vihmase ilmaga mängisime pliiatsi- paberimänge. Sauna tagant leidsime ühekordsete šampoonipadjakeste tühje pakendeid. Need olid sead, tühjad takjašampoonipudelid olid rohke piimaanniga lehmad – neid võis leida harva, sest pead pesti enamasti pesuseebiga. Aga maal elavatel peredel oligi laudas üks lehm, seega ei saanud ka laste mängus olla kulakluse jooni. Sigadele sai porist ja saepurust rammusat rokka segatud ning lehmadele värsket heina kakutud. Puukuuris oli aeg- ajalt noobel restoran avatud. Menüü oli üsna mitmekesine ja kiiresti improviseeritud roogade ooteaeg lühike. Head isu! Sööjad poetasid toidu viisakalt pakust laua kõrvale… ja tulid natukese aja pärast uuesti sööma. Poemängus oli lett vaat et luksuslikum kui päris poes: puupulkadest erineva jämeduse ja pikkusega vorstid, lumimarjadest kanamunad, graniitkividest lihakäntsakad, poriloigust toodud piim, umbrohust leitud köögivili, liivakastis valminud lai tordivalik… Kauplemine käis sireli- ja saarelehtedega ning raha juba jagus.

Pesuköögis sai mängitud kodu, kooli ja arsti, samas sai ette võetud nukuriiete totaalne pesupäev.

Vahel sai ise kirjutatud ja algeliselt köidetud raamatuid ning peetud tikutopsi abil kirjavahetust. Janne istus üleval toas, mina all õues, tikutoos liikus nööriga ülevalt alla ja alt üles. Kirjutatu oleks ju võinud ka hõigata, aga kirja saata ja saada oli vahvam.

Ja muidugi lugemine! Mitu korda nädalas jooksin ma üle õue raamatukokku ja tulin tagasi soliidse kuhja lasteraamatutega. Ma suutsin end niivõrd raamatusse “sisse lugeda”, et unustasin ümbritseva.

Vahel tundub, et elu on lapsed ära hellitanud ning laste fantaasia on rohkel mänguasjavalikul jäänud kängu. Kodudes valitseb tihti ahastamapanev mänguasjauputus. Aga mõnikord suudavad lapsed mind siiski rõõmsalt üllatada.

Mõned nädalad tagasi marssisid paar kaheksaaastast kratti mu klassi ja küsisid, kuidas tervis on. Üllatusin pärimisest: “Mis ta nüüd on, eks ole aastaid ka juba turjal…” Aga tulijad olid hakkamist täis: “Mõõdame kohe vererõhu ära ja kuulame südant!” Kärmelt kraamiti kotist lauale p ä r i s stetoskoop ja vererõhu mõõtmise aparaat. Oskusliku liigutusega kinnitati mansett käsivarrele. Erinevad mõõtmised kinnitasid, et mu tervis on rohkem, kui kehv: vererõhk 100/ 120, süda rütmist väljas. Sain (elektri)sinise lehe ja korralduse nädala lõpuni kodus püsida. Küsisin, mis järgmise päeva tundidest saab ja sain helde lubaduse: ärgu ma muretsegu, küllap nad selle ära korraldavad.

Enne kojuminekut panin sinise lehe ja tervisenäitudega paberi ülemuse lauale. Direktor naeris pikalt ja ütles, et nii sinist lehte näeb ta küll esimest korda, aga leht ei kehtivat – pitsatit pole… 😉

Lehesadu, lehesadu, kuhu sügis kadus…

Tegelikult on postituse pealkiri selgelt eksitav. Ei tule seekord juttu sügisest, hoopiski ajalehtedest ja ajakirjadest. Lehesadu ei ole ega ka ilmselt tule. Viimasel ajal on kõikide ajalehtede tiraaž kokku kuivanud, peamiseks põhjuseks inimeste sissetulekute langus ning ajalehtede sisu. Vox populi, vox dei.

Lapsepõlves oli me postkast alati punnis. Koju käisid Rahva Hääl, Noorte Hääl, Sirp ja Vasar, rajoonileht ja vedamise korral ka Edasi, ajakirjadest Nõukogude Naine, Küsimused ja Vastused, Kultuur ja Elu, Looming ja Loomingu Raamatukogu. Lastele telliti Pioneeri, Tähekest ja Sädet. Võimalik, et ma midagi unustasin. Ajalehtede sellimene polnud vaid primitiivne edevus, neid tõepoolest loeti! Aga tellimine oli paras katsumus. Igale sidele ja postkontorile olid kehtestatud oma kvoodid ning selleks, et soovitut iganädalaselt/ -kuiselt saada, tuli õhtul varakult järjekorda minna. Hommikul raporteeris sabasseisja oma edust või ebaedust. Ajalehed ja – kirjad olid suhteliselt odavad, nii et raha tõttu ei jäänud meie perel küll ükski väljaanne tellimata.

Isiklik elu ja rahakott elavdas ka tellimisnimekirja: lisandus Nõukogude Kool, Nõukogude Õpetaja, Noorus ja paaril aastal isegi Sotsialistlik Põllumajandus (oh, mida ma sealt küll õigupoolest lugesin?).

Eesti Vabariigi taaskehtestamisega muutus tellimine lihtsaks, valik suuremaks, aga hinnad tõusid oluliselt. Nüüd tuli  enne tellima minekut pisike rehnut maha pidada: mida võtta, mida jätta. Värsked ajalehed ei jõudnud kohale küll nagu linnades – hommikuks, aga pärastlõunal võis juba väliskoridoris paiknevat postkasti käia revideerimas.

Umbes 15 aastat tagasi toimus siin postkastide “kollektiviseerimine” – mitme ühismaja nn postkastikeskus pandi püsti pargi servale. Inimestele jagati postkastid ja paar võtmekest. Esialgu oli asi harjumata, nõudis riidepanekut ja kõndimist. Kuna aknast sinna vaatama ei ulatunud, siis jäi karikakramäng: postiljon on käinud, postiljon pole veel käinud… Aga kuna liikumine on tervisele kasulik, siis erilist nina kirtsutamist polnud.

Siis otsustas tundmatu vandaal riburada postkastide lukke hakata eemaldama. Usinamad meisterdasid ja keevitasid, kuni said postkasti uuesti tabastatud. Meie oma jäigi vabakäigule. Siin maailmas on juba kord inimesi, kes elavad põhimõttel: mis ripakil, see ära. Laupäev kujunes järjest sagedamini postivabaks. Kellegi ablas käsi jõudis alati ajalehed ära omastada. See tegi harja punaseks. Lisaks sellele hakkasid postkastid lekkima: vihmavesi leotas lehed ja neid pidi vahel enne lugemist kuivatama. Pikapeale tekkis tunne, et tahaks peaga vastu seina joosta. Lõpuks kärbus tahtmine heategevust korraldada ja kellelegi teisele tasuta ajalehti tellida. Säästame siis loodust! Hapud viinamarjad: ajalehed muutusidki aina enam sisutühjaks, reklaamipinnad üha suurenesid, lisaks polnud vanu ajalehti kuhugi panna, makulatuuri hoiustamine tekitas lisaprobleeme. Funktsionaalsete prügikastideni pealkirjaga “Paber ja papp” jäi siis veel palju aastaid. Saame üle! Oma uudisejanu sain rahuldatud tööl ajalehti ja ajakirju lugedes, hiljem internetist või raamatukogu lugemissaalis.

Ah, kaua ma siin ikka jauran. Hetkel koormab postkasti ainult rämpspost ning arved. Varsti hakkab postkast kogema suuremat elevust – valimised ju tulekul. Aga postkasti revideerija ei puhka. Vaat, eurokalkulaator meie perre ei jõudnudki.

Edit: Ent kõigile telefonitsi sooduskampaania pakkujale a`la tellige meie ajaleht/ ajakiri on mul viisakalt ja turvaliselt dzotile visata Aili: “Mul on sõbranna lugemissaalis tööl, loen teie hea väljaande seal läbi.”