Me oleme ühed tänamatud virisejad nagu see eit sealt vanast Puškini “Kuldkalakese” muinasjutust: kõigepealt vaja tervet pesupali, siis paremat hütti, siis suuremat häärberit, palun uhkeks mõisaprouaks, valitsevaks tsaarinnaks ja kui vähegi võimalik, palun kõikvõimsaks Jumalaks eneseks! Suur tükk ajab ikka suu lõhki! Olgem ausad, meile ei sobi ükski ilm. Suved on liiga kuivad või liiga vihmased, liiga kuumad või liiga külmad, sügisel tuleb liiga ruttu lumi maha või püsib pori ja pimedus tekitab kaamost, kevaded on liiga jahedad või siis vastupidi – liiga soojad, kõik õitseb hetkega ning lilleilu on lühikeseks ajaks. Alles paar aastat tagasi olid ninad vingus, et korralikke talvesid enam ei ole ega ilmselt ka tule. Vaat, et kus vanasti olid hanged kurguni ja pakane paukus. Nüüd on teine tali nagu kord ja kohus: parimais paikades kõrguvad kuni kolmemeetrised lumevallid, on tuisku, on külma… Hallo! Me elame ju põhjapoolkeral! Ja kuna ma ei tööta metsamehe, traumapunkti arsti, päästeteenistuja, mõne liikuri elukutselise juhi või omavalitsuse pearaamatupidajana, kes hommikust õhtuni peab nuputama, kuidas kasvavate lumelükkamis- ja äravedamiskuludega toime tulla, seni kui mul on elekter, vesi ning soe elu- ja tööruum, ei ole ma nõus loobuma millimeetristki allasadanud lumest.
Mulle tänavune talv meeldib!
Karukell, kurvameelsuse rohi 