Elu hoolitseb ise selle eest, et kõik liiga hästi ei oleks. Kas teate seda suruvat tunnet, kus tundub, et südant on rinnakorvis korraga liiga palju ja ta paaniliselt tuksub otse kuskil kurgus?
Emake viidi täna taas haiglasse. See on viimase pooleteist kuu jooksul juba kolmas kord. Kummaline küll – talle jääb väheks ainest, mida tänapäeva asises maailmas on tasuta hiigelkoguses – hapnikku. Ta väsinud süda lööb nii vaevaliselt, et kopsud ei suuda vajalikku hapniku ventileerida. Väiksemgi pingutus paneb hingeldama ja tekitab tunde, et finišeerus Tartu täispikalt suusamaratonilt. Mul on tunne, et ma peaks midagi tegema, aga mida küll… Tahaks väga aidata, aga ei oska ja see paneb mind pidevalt tundma end väga ebatäiuslikuna. Ema suutis mind alati aidata ja nüüd mina ei suuda.
Teine põhjus, miks mu paanikanupp on sisse lülitatud, on laps Sandra, kes mõned minutid tagasi asus läbi Riia ja Moskva teele kuhugi kaugesse Lõuna- Aasiasse. Ihuüksi reisimas riiki, kus elab üle miljardi inimese, kes räägivad rohkem kui 100 keelt – Indiasse. Üks kujutluspilt on hirmsam kui teine: kuidas pätid kriminogeenses Moskvas ta paljaks varastavad, lennuk alla kukub, pahad bakterid tee ta seedekulglasse satuvad, vastikult verejanulised hallasääsed ta malaariasse nakatavad või ülerahvastatud rong relssidelt maha sõidab. Fui! Jah, abi pole ka lapse leitud tõenäosusteooriast, mis näitab, et lennuki allakukkumisvõimalus on 1:354000 inimese elu jooksul. Ma olen ise kümneid kordi lennukiga elus lennanud ning olen igati elus ja terve. Epic feil? Missugune on normaalse muretsemise mõõdupuu?
Lastega oled nähtamatu niidiga seotud kogu eluks. Mul on meeles, kuidas umbes 8 aastat tagasi tuli Nõost paaniline kõne: “Ema, kõik on halvasti! Ma unustasin pangakaardi koju! Sularaha ei ole, süüa ei saa osta, sukkpüksid on ka katki!” Päästekomando hakkas varmalt tegutsema: kuhjasin kaubamajast erineva sortimendi sukapükse, ladustasin kottidesse koguse toitu, millest oleks piisanud väikese elevandi toitmiseks ning startisime hädalisele appi. Kohale jõudes selgus, et tuld polnud vaja enam kustutadagi. Hädaline oli olukorrale lahenduse leidnud, ise edukalt hakkama saanud. Ma ei ole sugugi ainus. Mõned aastad tagasi rääkis endine kolleeg, kuidas tal tuli end igal õhtul füüsiliselt maha suruda, et mitte sõita torpeedona Tartus õppiva täiskasvanud poja elus- olus (loe: elamises, külmkapis ja pesuriius) inventuuri tegema. Nad saavad i s e hakkama.
Psühholoogid rõhutavad koolitusel: laske oma lastest lahti, lõpetage muretsemine, lubage neil ise hakkama saada! Meelike Saarna on kirjutanud: “Hea arengusuund on, kui vanema ja lapse psühholoogilised kontod tasapisi tasakaalustuvad, jõudes võrdsesse seisu lapse täiskasvanuks saades. See tähendab, et lapsele antakse vastavalt tema eale otsustamis- ja valikuvabadust,võimalust seista ise oma vajaduste eest.”
Hea nõuanne, aga viletsalt rakenduv. Kui lapsed veel tited olid, siis imestasin alati oma tajude teisenemise üle. Ma olen kuldne magaja: väljas võib sähvida kogu öö äike ja kõmiseda kõu, mu uni on hommikuni häirimatult sügav ja rahulik. Aga tasus vaid tital unes ohata, kui ma plaksti ärkvel olin: ega nüüd lapsega midagi korrast ära ole?! Ematunne on siiani niivõrd tugev, et lakkan täielikult muretsemast alles siis, kui need kaks armsat inimest, juba mitmeid aastaid täiskasvanud, vaikselt kõrvaltoas magada nohisevad.
Nojah, lastel on lasta vaja ise komistada ja kukkuda, et nad saaksid targematena ja kogenenumatena teed jätkata. Neist tuleb lahti lasta, mitte pidevalt muretseda.
Lapsed jäävad alati lasteks. Ema jääb alati emaks. Aga kus asub inimkehal küll see nupuke, millel parem- või vasakklikki tehes saab paanikanupu välja lülitada?
Karukell, kurvameelsuse rohi 