Teoreetiliselt on võimatu, et kõik inimesed sünniksid siia maailma kuldlusikad suus ja oleksid kaunid, töökad ning andekad sajas erinevas asjas: laulaksid, tantsiksid, taoksid trummi, kokkaksid, maaliksid, kleebiksid, valdaksid keeli, kooksid, heegeldaksid ning oleksid sportlikult andekad.
Olen vististi juba kirjutanud, et minu kooliaja Achilleuse kannaks oli kehaline kasvatus. Ma olin muidu virk ja usin laps: lugesin palju, kirjutasin luuletusi, olin ürituste eestvedaja ja korraldaja, laulsin ja näitlesin, aga hoolimata sellest, et olin suhteliselt pikk ja sale, olid mu füüsilised võimed pehmelt öeldes kasinad. Olin üks paras äbarik. Erilist paanikat tekitasid võimla laest alla rippuv köis, pruunid puistest jalgadega kits ja hobune. Ükskõik kui palju ma poleks ka üritanud ja end kokku võtnud, ei õnnestunud mul köiel end sentimeetritki edasi vinnata. Ma lihtsalt rippusin sellel köiel tuimalt nagu mitmepuudane jahukott. Õpetaja näitas aeg luubis mänglevalt ette, kuidas kerge vaevaga kitsest üle liuelda, aga ülima pingutamise tulemusena jäin soolasambana kitse ette seisma või paremal juhul maandusin hoolaualt kitse selga – nuta või naera, mitte kunagi nagu vaja, üle. Lõpuks tekkisid juba tunniplaanis kehalist kasvatusele mõeldes painavad ja hüsteerilised kõhuvalud.
7. klassi suvel käisime kolhoosis tööl. Toona oli igal suvel traditsiooniks suurfarimide vaheline võistlus- ülevaatus. Selleks pesti, värviti, puhastati, kasiti, rohiti kõike, mida pesta, puhastada, kasida ja rohida andis. Enamasti rakendati selleks lapsi. Töö polnud raske ja seltsis oli üsna lõbus, boonuseks lisandus isiklik taskuraha.
Kord olime tööjärjega jõudnud pullilauta. Pesime aknaid ja seinu ja hiljem katsime seinad uue värviga. Oli suviselt lämbe ilm, lauda uksed olid pärani, aga selleks, et mõni ketistatud noorloom välja ei pääseks ja et õhk ruumis siiski liiguks, olid uste ette seotud puust tarad. Ühel hetkel märkasin õudusega, et üks päris võimsate sarvedega pullvasikas galopeeris sarved õieli minu poole. Kaaslased jäid teisele poole. Inimesse on programmitud enesealalhoiuinstinkt ja on hetki, kus seesama enesealalhoiuinstinkt paneb tegutsema. Ja nii leidsingi end kiiresti jookmas väljapääsu poole ja vupsasin sujuvalt ukseava katvast aiast üle. Minu parimaks tulemuseks kõrgushüppes, hoolimata erinevate tehnikate kasutamisest, jäi kehalise kasvatuse tundides napp 85 cm. Hilisemal mõõtmisel selgus, et olin sel päeval teinud hiigelhüppe – takistuse kõrguseks oli 1.30! Nii et – tooge tige pull ning ma olen võimeline jooksma uue Eesti rekordi!
Üleeile hommikul pidin patsutamisele minekuks ontlik välja nägema. Marju oli lahke ja kutsus soengu tegemiseks varasel hommikutunnil koju. Otseteed minna polnud palju, napilt 100 meetrit, aga minu teadmised teeolude kohta olid üsna lünklikud. Paraku oli loodusnähtus- fuuria Monika teinud oma töö. Tuttavat teed polnudki enam, kogu ümbrus oli lummavalt valge ja ühtlane jada. Sumpasin üle lumevaalude, aga parem osa ootas mind veel ees – päratult kõrge lumemägi. Kiire kalkuleerimine näitas, et uuesti ringiga minnes teise sissepääsu juurde kaotanuks ma väärtuslikku aega. Sumpasin lumemäe poole, vinnasin end harjale, mobiliseerisin kõik oma ressursid ja veeretasin (väga kentsakas vormis – pidulikus kostüümis) hooga üle hange. Mis ei tapa, see teeb kui mitte tugevaks, siis vähemalt lumiseks. Tõustes nägin välja nagu suur mütsakas lumememm. Hõkk! Tagasi vaadates oli näha tohutu tallermaa – keha raskusega oli paljastunud kõrge traataia hari. Põnev elu, kas pole? Jajah, suvel vaatan ning naeran, missugusest takistusest end üle sai vinnatud/ rullitud!
Täna öösel algas väljas suur sula. Ärkasin koputamise peale – katuselt tilkus aknaplekile vesi.
Karukell, kurvameelsuse rohi 