Ma lugesin kuskilt, et Portsmouthi ülikooli teadlased on tulnud avastusele, et ülekaalulisus on tugevalt seotud haistmismeelega. Kui mulle nüüd õigesti meelde jäi, siis see ajupiirkond, mis tegeleb haistmisega, olevat omakorda seotud piirkonnaga, mis reguleerib söömist. See muidugi seletab, miks mul suure nohuga nii närb isu on. Huvitav, kui mul oleks krooniline nohu, palju kaal siis vähem näitaks?
Üks eriti jabur teooria väidab, et hästi lõhnavad naised paistavad saledamad või et armumist tekitavad feromoonid, mis kannavad seksuaalaistinguid edasi. Tõenäoliselt on need feromoonid nii salalikud, et ise neid ei tajugi. Mulle küll ei meenu, et lõhn oleks meeldivuses või sotsialiseerumises erilist rolli mänginud või suhtlemisel piduriks osutunud. Kui inimene on räpakas, hõikab see juba kaugelt vastu. Nojah, olgu kuidas on, faktiks jääb, et ninal on inimese elus täita oluline roll.
Kui ma teismeline olin, siis unistasin, et saaksin purkidesse hoidistada eriti hullutavad odöörid: metsmaasika, piibelehe, valgete liiliate ja jasmiiniõite lõhna. Üle kõige meeldis mulle lõhnade kompott, mis tekkis siis, kui isa- ema hakkasid peole minema. Selle koostises oli segunenud kingaviksi, šampooni, küünelaki, ülikonna pressimisel tekkinud auru ja ema parfüümi hõng. See oli üksmeelsuse ja sõbralikkuse aroom ning see tegi mind alati õnnelikuks. See märkis väikest rahulolu oaasi selles suhteliselt kaootilise pereelu kõrbes. Naljakas. Või nukker? Pisike tükike mu lõhnamälu puslest.
Olen alati jumaldanud uute raamatute hõngu. Mis seal pattu salata, vahel olen suures raamatukaupluses nina lihtsalt vargsi raamaturiiulisse surunud ja kopsud paberi ning trükivärvist läbiimbunud lõhna pilgeni täis tõmmanud. Mulle meeldivate lõhnade nimekiri on päratu: äsjaniidetud muru lõhn, merelt puule kargus, männimetsa värske lõhn, lakitud ja värvitud koolimaja lõhn, kevadisele vihmasajule järgnev hõng, piparkoogilõhn, väikeste puhaste beebide lõhn… Ah, toidulõhnasid ma parem ritta ei paneks (vt esimest lõiku 😦 ).
Aju on üsna selektiivne organ. Numbrid, nimed ja näod võivad kaduda, aga lõhnamälu jääb. Haistmismeel ja mälu on vähemalt minul omavahel väga lähedalt seotud – tihti äratavad lõhnad kadunud mälestusi. Siiani on meeles vanaema Leola tänava koridori ja puukuuri lõhn või see, kuidas lõhnas ema käekott. Mu nina mäletab kummalist teravat lõunamaist lõhnabuketti, mis meid Luxoris tervitas, kui lennukilt südaöisesse Egiptusesse jõudsime.
Mul on mõned õige iseäralikud lõhnakiiksud. Üldiselt ma ei salli suitsuhaisu, aga sõites öise bussiga koju Saaremaale kummardasin ma alati pisut ettepoole ja vedasin tasahiljukesi ninaga, kui bussijuht suitsu ette pani. Hoolimata sellest, et sohver suitsujoa küljeaknast välja suunas, jõudis tibatilluke osa sest ka bussi salongi. Ja seda vaevuaimatavat suitsuniiti ma nautisin täiega. Võib- olla oleks minust teise kasvukeskkonna puhul väike kimuja saanud, sest samamoodi nuusin ma ninaga, kui auto klaasipesuvedelikku sõidu ajal kasutan. Maailm on hukas, seda see vabakasvatus kaasa toob! Ja siis veel eriline veidrus – mulle meeldib silo lõhn. Mul on mitu korda kuri kiusatus maitsta silo – loomad ju söövad ja ei sure. Miski, mis nii hästi lõhnab, peab ja samavõrd hästi maitsema! Aga siis kutsuks tõenäoliselt mõni tähelepanelikum ja valvsam kaaskondne, kelles ma oma käitumisega kerget õõva tekitaksin, Tartu Raja tänava psühhiaatriakliiniku brigaadi kohale.
Rasedus lõi mu lõhnataju täiesti balansist välja. Kõik lõhnad võimendusid ja teisendusid. Korraga hakkasid meeldima need aroomid, mis varem olid suhteliselt ebameeldivad tundusid ning vastikud tundusid paljud lõhnad, mida ma seni nautinud olin. Hiljem loksus kõik muidugi taas paika.
Oma lemmiklõhnale olen truu juba üle kümne aasta. Selle aja jooksul on olnud mitmeid väikeseid “kõrvalhüppeid”, aga lõpuks olen jälle vana hea Elisabeth Ardeni Green Tea juurde tagasi pöördunud. Uurisin, missugune kooslus annab sellise värske, kuid samas iseloomulikult pehme lõhna. Tuli välja, et osiste nimekiri on muljetavaldavalt pikk: sidrun, apelsin, rabarber, bergamott, piparmünt, lõhnasüda, roheline tee, jasmiin, selleriseemned, nelk, muskus, valge ambra, köömen ja apteegitill. Kuidagi iseäralik seltskond, aga kokku annab nauditava tulemuse.
Millest ma tegelikult kirjutada tahtsingi? Jõulukuuse lõhnast. Miks ikka otse minna, kui ringiga on mugavam. Vanasti lõhnasid nääri-/jõulukuused alati eriliselt. Viimastel aastatel pole enam nii hästi läinud: kas on kuusk lõhnatu või haiseb kassikuse järgi. Sel aastal oli taas mingi muteerunud puu – hais oli nagu oleks köhasiirupit valatud totaalselt kopitanud heinale. Puhh, brhh! Täna lõpetasin selle haisuterrori ja otse loomulikult viskasin selle ilusa, kuid lehkava kuuserajaka välja.
Aitab vigisemisest. Head uut aastat kõigile!
Karukell, kurvameelsuse rohi 